Noortemessi Teeviit bukleti jaoks koostatud tekst

ArletPalmiste

Meelelahutaja

Mida selle ameti esindaja teeb?

Olen kõige laiemalt võttes meelelahutaja. Olen lõpetanud Tallinna Ülikooli kultuuriteaduskonna näitejuhtimise eriala. Kuna kultuuritöötajaid on Eestis palju, siis tuleb olla omas töös võimalikult laiahaardeline. Seega astun vajadusel lavale laulja, õhtujuhi, klouni või näitlejana. Lisaks olen koostanud raamatuid ja kirjutanud näidendeid, asutanud kaks muuseumi ja olnud tegev giidina. Oma õpitud erialal tegutsedes juhendan laste näiteringi ja olen lavastanud kohalike harrastusnäitlejatega mitmeid lavastusi, mis on olnud auhinnatud ka harrastusteatrite festivalidel. Lisaks kui vahel on esinemisi vähem, siis korraldan ka ise üritusi. Minu alustatud on Käravete Järvemuusika, Aravete Teatripäevad ja Pitka kontsert.

Kuidas jõudsid oma ametini?

Ema ütleb, et lapsena olin ma normaalne, kuid mingi kiiks tuli külge keskkooli esimeses klassis. Olen mõelnud, et miks see nii oli. Oluline oli seltskond, kes selles klassis kokku said. Meie äärmiselt ühtehoidvas klassis polnud väärtuseks mitte mammona vaid näiteks kirjutatud luuletus. Kadedaks tegi, kui teine suutis omad mõtted paberile panna. Sellest seltskonnast on hetkel pärit mitmed ajakirjanikud, tõlkijad, näitleja ja üks meelelahutaja. Seepärast tundus ainuõige sammuna astuda Tallinna Ülikolli kultuuriteaduskonda. Tallinna vanalinnas asunud koolimajas valitses samuti äärmiselt hubane ja loomingut toetav õhkkond. Seal tekkinud sidemed pole hiljem katkenud ja neist on olnud abi  oma töös.

Kuidas kasutad enda oskuseid poliitikas?

Uudishimuliku inimesena olen kogu aeg huvi tundnud selle vastu , kuidas meie ühiskond areneb. Oma töös puutun üle Eesti kokku kõige erinevamate inimestega. Hea suhtlejana leian nendega lihtsalt ühise keele. Nii olen kuulnud uskumatuid elulugusid ja ideid maailma muutmiseks. Meelelahutaja kogemus tuleb poliitiku töös väga kasuks, sest oma mõtete selgesisuline viimine kuulajateni on siin üks peamisi katsumusi. Esineda rahvahulkade ees pole mulle võõras. Samuti on mul meelelahutajana võimalus oma mõtteid rahvani viia kasutades erinevaid kunstilisi kanaleid – näidendid, laulud, luuletused jne.  Olen näinud ja tundnud inimeste muret oma riigi pärast ja suutmatust sealjuures midagi ära teha. Olen otsustanud viia kodanike hääle tipp-poliitikale lähemale ja aidata poliitikuil taas leida oma inimlik pale.

MINU SOOVITUS NOORTELE

Tõeliselt õnnelikuks teevad inimese sinu sisemised rikkused ja teised inimesed sinu ümber. Seepärast tuleb õnne valemit otsides tegeleda iseendaga ja iseenese maailmapildi arendamisega. See tähendab lugemist, reisimist, õppimist, sportimist ja erinevate töökogemuste kogemist. Samuti tuleb hoida enda ümber reaalsed inimesed, kellega on sul ühine nägemus maailmast täna ja tulevikus. Head ideed ja kontaktid tekivad suheldes. Suhtlemine tähendab kohtumist mitte arvutiekraanil vaid elus.  Vabatahtlik panustamine oma kodukoha arengusse tekitab seotuse tunde ja loob hea meeleolu. Teretage naabrit või avage pakikandjal uks. Pisikesed heateod meie ümber teevad kokku suure ja elu ongi ilusam. 

Kirjatükk 2012 aastast, kuid Kandivanema mõte aktuaalne jatkuvalt.

MÕTTETERA LIITUMISE JUURDE

Arlet Palmiste

Veidi sellel suvel nii mõnelgi meeli ärevil hoidnud liitumisest ja seda mitte ainult Ambla valla näitel vaid ka laiemalt.

Väikevalla elu pole kerge, see on selge kõigile. Tuleb otsida lahendusi olukorra parandamiseks. Liitumine on üks võimalikke teid selleks. Ambla volikogus liitumisläbirääkimiste alustamisele vastu hääletanute põhiargument oli, et see kõik käib liiga ruttu. Ei saa aru , kuidas ruttu. Liitumisest oleme arutanud juba mitu aastat ja lõpptähtaega pole ju keegi paika pannud. Tänase seisuga on ju selge, et ega järgmise aasta valimisteks me ei jõua veel kuhugi ja seda eesmärki pole ka püstitatud.

Suheldes rahvaga on põhiliseks hirmuks, et rahad hakkavad minema keskusesse ja meie jääme ääremaaks. Selline oht on olemas, aga selleks peetaksegi läbirääkimisi ja selliseid hirme tuleb juba alguses vähendada. Pakun läbirääkijatele aruteluks välja kanditeooriast lähtuva kandivanema ametikoha loomise võimaluse. Ambla vald on jaotatud kolmeks kandiks – Ambla, Aravete ja Käravete. Iga kandi piirkonda kuulub üks suurem asula ja mitmed külad. Miks just kandivanem ja mitte juba olemasolev külavanem? Külad on liialt erinevate suurustega ja ka erineva aktiivsusega, mistõttu ei suudaks nad neile pandud kohustusi täita. Osad külad on üldse ilma külavanemata, eriti arusaamatu on see linnade puhul. Oma linnapead ei ole Tapal ega Järvamaal ka näiteks Türil. Kant on aga parajalt suur kogukondlike probleemide lahendamiseks. Kandivanema ametikoht peaks olemas palgaline. Võibolla mitte päris põhipalgaline, aga igal juhul normaalselt kompenseeritud. Kandivanema juures tegutseks ka külavanematest või külatarkadest koosnev ümarlaud või kandikoda. Vanasti oli selle kohta ilus sõna – kärajad. See viiks ka igast metsatalust probleemid kandikotta, kus need oma võimalusi kasutades lahendatakse või viiakse edasi juba vallavalitsusse. Probleemide lahendamiseks peab kandivanemal olema ka oma eelarve, mille jagamisel tal on omad volitused. Loomulikult koos eelarvega kaasnevad ka kohustused. Mis need võiks olla? Esiteks vaba aja sisustamisega kaasnevad kohutused – oma seltsimaja, spordisaali ülal pidamine, ringitegevus, ürituste korraldamine jne. Teiseks sotsiaalse suunitlusega tegevused. Oma kogukonna nõrgemaid teame ise kõige paremini ja saame ka kõige operatiivsemalt aidata. Kindlasti võiks siin olla veelgi kohustusi. Siin sõltub kõik nüüd juba ka kandivanema aktiivsusest ja kandikoja tarkusest, kuidas suudetakse ennast tõestada ja seoses sellega ka oma kogukonna jaoks vajalikke tegevusi ellu viia. On ju arusaadav, et suures vallas ei suudeta tegeleda iga ümber lükatud prügikastiga, sellega peame kohapeal ise hakkama saama.

Usun, et selline astmeline vallasisese töö korraldamine kaotab hirmu, et kellegi probleemid jäävad tähelepanuta või veel hullem üldse märkamata.

Seega pean õigeks , et Ambla vald alustas läbirääkimise Tapa vallaga võimaliku liitumise osas. Mõelgem, et mida see meile head ja halba teeb, kumba on rohkem ja kuidas maandada alusetuid hirme. 

Kloun Alberti lood 3 . lugu

KLOUN ALBERT KINGIB LILLI

Oli kaunis kevadine hommik. Päike sirutas läbi udu oma kiiri, linnud laulsid ja loodus lõhnas. Tsirkus oli püsti pandud linna äärde, otse suure metsa veerele. Seda juhtus harva, et majakesest väljudes oleks Albert saanud puude mühisemist kuulata. Tavaliselt ikka seisis tsirkus keset linna ja väljusid sa siis majakesest millal iganes, ikka sõitsid ja tuututasid autod ja kärasid inimesed. Praegu oli aga vaikne. Kui võib muidugi vaikuseks nimetada seda , et kaks lõvi mängisid möirates teineteisega ja elevant Cicilia krõbistas süüa. Sellega oli Albert harjunud.

„Kummaline nimi sellel elevandil,“ mõtiskles Albert suurest kruusist kohvi rüübates „ise on suur nagu mägi, aga nimi on rohkem liblika oma“.

Selle mõtte peale meenus talle kohe õhuakroaat Triinu. Triinu on küll nagu liblikas. Teinekord kui prozektor silmi pimestab ja köit, millel Triinu kõnnib näha pole, on selline tunne, et ta lendab. See oli nii- nii ilus. Albert oleks ka ise tahtnud seal üleval koos Triinuga hõljuda, aga ta kartis, et nii jämedat nööri pole veel tehtud, mis teda kannaks.

Korraga tungis Alberti roosasse unistusse keelegi armas hääl.

„Kaunist munadepüha hommikut. Tõin sulle kingituseks muna. Ise värvisin.“.

Appi. See oli Triinu. Albert muutus näost sama punaseks kui tema nina etenduse ajal.

„Ma tahtsin teha sellise, mis sulle meeldiks. Tükk aega nuputasin. Mis sa arvad ?“

„Muidugi meeldib. See on kõige kaunim pühade muna, mis ma olen sellel aastal saanud“ kogeles Albert.

„Sellel aastal?. Palju sa neid siis juba saanud oled?“

„Oh, mis ma räägin. See on alles esimene. Ma mõtlesin, et üleüldse“

„Aa. Aitäh“ vastas Triinu ja jäi ootasäreva näoga Albertile otsa vaatama. Albert sai aru küll, et nüüd on tema kord kingitus üle anda. Aga mida pole seda pole.

„Ma-a-a toon sulle sinu muna hiljem ära. Mul munad alles keevad“, oli vale kerge tulema.

„Ootan sind siis poole tunni pärast, ma panen teekannu podisema“ hüüdis Triinu ja hõljus minema. Just nagu liblikas. Albertile vähemalt tundus nii.

„Munad keevad, munad keevad“ pomises Albert omaette tuppa astudes. Ei keenud tal tegelikult midagi. Nüüd tuli ruttu tegutseda. Enne veel pani ta Triinu toodud muna kenasti puuviljakorvi, et sellega midagi ei juhtuks. Munad, kus on ometi munad. Ta tegi kapi lahti ja seal nad olidki kenasti karbi sees. Kolm ümmargust ja valget muna. Kui rohkem pole, siis aitab nendest küll.

Teate, tsirkuses on nii, et kui sul on juba  3 ümmargust asja peos, siis on raske vastu panna ahvatlusele paar korda zongleerida. Albert on zongleerimises osav. Seepärast ei muretsenud ta üldse ja viskas munad õhku. See on tegelikult väga erutav, kui sa midagi nii õrna oma käte vahel loobid. Samal ajal piilus Muffi ukse vahelt ja mängulembese koerana mõistis ta kohe, et siin on käimas mingi väga tore mäng. Ta kargas tuppa ja otse Alberti najale, üritades palli oma hammaste vahele saada. Aga pallid nad Muffi meelest olid, mitte munad. Albert kaotas tasakaalu ja kukkus toolile istuma. Üks muna kukkus lauale ja purunes. Albert üritas järgmist päästa, sirutades käe, kuid Muffi oli kiirem ja sai muna oma hammaste vahele. Millega Muffi ei arvestanud oli see, et munade puhul tegemist on siiski õrna kohtlemist nõudvate asjadega. Kui ta  hambad kokku surus pritsis muna üle kogu toa, samal ajal kui kolmas muna otse Alberti lagipähe maandus.

Muffi munarünnak oli kestnud täpselt kaks sekundit, kuid tagajärjed olid sellel katastroofilised. Albert istus toolil, vedel muna voolamas üle kulmude otse suhu. Albert limpsas keelt. Muffi üritas teda aidata ja ka veidi limpsida, kuid Alberti meelest oli Muffi abist tänaseks juba täitsa piisavalt.

„Tohoh. Mis see nüüd siis oli? Muffi ometigi, vaata mis sa tegid“

Muffi liputas saba. Tema meelest oli tähtis, et elu seisma ei jääks ja igas päevas särtsu oleks.

Rohkem mune polnud. Vaid 20 minutit on aega, siis juba Triinu ootab. Albert oli nõutu. Ta pani silmad kinni ja mõtles.

„Tüdrukutele meeldivad ju lilled“, lõid Alberti silmad korraga päästvast mõttest särama, „üks korralik lillekimp on küll see, mis munapuudumisel aitaks. Pealegi, mis see muna ikka nii väga ära ei ole“.

Albert astus uksest välja ja sammus oma suuri kingi kõrgele tõstes kiiresti üle õue metsa poole. Teate kui raske on kõndida 10 numbrit suuremate kingadega. Milline õnn, et esimesed kevadlilled kasvasid otse tsirkuse taga aasal. Albert korjas kiiresti kirju kimbu aasalilli. Seal olid kullerkupud, nurmenukud, nartsissid, meelespead, ülased ja mõned sinililled. Tõeliselt uhke ja värvikirev kimp sai. Albert seadis sammud ruttu tsirkuse poole tagasi. Vaevalt oli ta tsirkuse väravast sisse saanud ja möödumas just elevant Cicilia aedikust, kui korraga kostis kõrvu armas hääl.

„Albert, kuhu sa kadusid. Tee on ammu valmis. Ma käisin sind juba otsimas“ hõikas Triinu eemalt lähenedes. „Ma tahaks juba nii näha, millise muna sa minu jaoks tegid“.  

Ehmatades peitis Albert lillekimbu selja taha.

„Ma-aa, aa. Kohe toon.“ kogeles Albert. Kuid siis ta ohkas raskelt, sest ta teadis, et valetada pole ilus ja et valetajatega ei taha keegi sõbrustada.

“Tegelikult on nii, et mul pole muna. Need kukkusid kogemata katki, Aga ma korjasin sulle metsast ise lilli“.

„Aa, Albert. See on nii tore. Ma armastan lilli, eriti kui nad on ise korjatud. Aga kus nad siis sul on ?“

Albert võttis käe koos kimbuga seljatagant ja sirutas Triinu poole. Ise surus silmad kinni, nagu kartes vaadata, mida Triinu tema isekorjatud kimbust arvab.

„Palun. Siin see on“.

Vaikus. Albert surus silmad veel kõvemini kinni. Ikka vaikus.

„Mis see siis on, Albert?“ küsis Triinu üllatunult.

Albert avas vaikselt silmad. Uhke lillekimbu asemel oli tal käes punt varsi, nagu saunaviht.

„Kuhu siis õied kadusid ?“ oli Albert segaduses.

Korraga puhkes Triinu naerma vaadates Alberti selja taha elevandi aediku poole.

Albertki keeras ennast pelglikult ringi ja nägi kuidas elevant otse tema taga suud matsutas, endal üks kullerkupp suu nurgast välja vaatamas, siis tõmbas ta sellegi keelega suhu ja läinud kõik kaunid õied olidki.   

„Cicilia pani su lilled nahka. Häid pühi, elevant!“

Albert vaatas nõutult elevanti.

„Pole midagi. See, et sa minu pärast ikkagi vaeva nägid, on nii armas. Kas sa tuleksid minu juurde teed jooma?“, küsis Triinu.

Muidugi Albert läks, ise oli jälle näost punane nagu tema nina etenduse ajal.

Jatkuvad Kloun Alberti seiklused.

TSIRKUS

Ega Albert ja Muffi ole tsirkuses ainsad elanikud. Neid on tsirkuses tegelikult isegi päris palju. On artistid, loomad, töölised ja muidugi direktor. Direktor on pikk ja peenike vanem härra. Ta on nii peenike, et kord kargas Muffi tema najale ja hakkas teda lakkuma.

"Mis ta teeb? Koristage ta ära.“ ehmus direktor. Mida oskas Albert öelda

„Ta pole oma elus enne nii palju konte ühekorraga näinud“ kostis Albert. Muffi silmad särasid ja saba käis taga nagu propeller.

Ei, ega Muffi teda hammustanud või veel vähem ära söönud. Nagu öeldud oli Muffi peenemate kommetega ja sõi seega ka ainult peenemaid koeraroogasid. Kondid, mis talle anti, mattis ta viisakalt maha. Kuna tsirkus aga alati edasi liikus, jäidki Muffi kondid kadunuks või teiste koerte maiustada.

Tsirkuse töölised on Albertile suured sõbrad. Töölised panevad suurt tsirkusetelki püsti, talitavad loomi ja aitavad ka etenduse ajal, kui areenile on vaja midagi tuua või viia.

Artiste, nagu ka Albert, on tsirkuses samuti mitmeid – elevandimees Kalle, lõvitaltsutaja Antonio, akrobaadid Romeo ja Julia (need ei ole nende pärisnimed, vaid nad teevad areenil sellist numbrit, aga pärisnimega ei kutsunud neid keegi , ei tea kas keegi mäletabgi neid enam), mustkunstnik Viktor ja õhubaleriin Triinu. Oi, kuidas Albertile meeldis Triinu. Nii imeline oli alati vaadata, kuidas ta kõrgel tsirkusekupli all nööril  kõndis. Selline tunne oli nagu hõljuks ta õhus. Albert käis igakord salaja Triinu esinemist kardina vahelt piilumas, nii ilus oli see.

Artistid on kõik väga tähtsad ja ilma nendeta poleks ka tsirkust. Nad teadsid  seda ja käitusid siis ka hästi tähtsalt. Eriti tähtsad olid Antonio ja Viktor. Kalle on see-eest sama suur, kui tema elevanditki. No hea küll, veidi siiski väiksem, aga mitte palju, aga sama sõbralik kohe kindlasti. Kuigi jah, ka elevandid võivad vahel metsikusi teha. Romeo ja Julia käisid kõikjal koos ja ühtmoodi lahked kõigi vastu. Kui Albertil teinekord oli vaja näiteks suhkrut laenata, siis seda sai ikka Romeo ja Julia käest.

Kord oli lõunase teejoomise aeg, kui Alberti majakesse astus Kalle. Alati kui Kalle uksele koputas oli seda üle terve linna kuulda ja kui ta siis uksest sisse astus, vajus Alberti ratastel majake ühele poole viltu, nii et Albert pidi laualt teeklaasi kätte haarama. Aga sellest üksi oli vähe abi, sest laual oli ka kann. Albert suutis vaid silmanurgast märgata, kui tulist teed täis kann auru välja ajades tema poole sööstis nagu pull punast rätikut nähes. Kannu kaitseks peab ütlema, et Albertil oligi punane särk parasjagu seljas. Halvenevat olukorda kiirelt hinnates sirutas Albert oma 10 numbrit suurema kingaga jala ja peatas kannu hoo. Niimoodi jalad lae poole toolil istudes ei suutnud ta enam midagi teha, kui suhkrutoos talle sülle prantsatas.

„No, terekest“ ütles Kalle „teed hommikvõmlemist. No, tore, tore“.

Olukorra rahundes lükkas Albert kannu tagasi lauale, ise samal ajal ikka tassi käes hoides. Püsti tõusta ta aga ei saanud, sest kui ta oleks tahtnud õue minna , et ennast suhkrust puhtaks kloppida, oleks pidanud Kalle samuti väljuma, et Albert läbi lasta, aga see oleks põhjustanud majakeses uue maavärina. Nii jäi Albert kummalisse asendisse – pooleldi röötsakil, süli suhkrut täis, toolile istuma.

„Terekest jah. Joon parasjagu teed. Astu edasi“                    

„Näen jah, et teed. Hullad suhkruga. Eh, eh. See on õige, kui juba suhkrut panna, siis nii et tunda oleks“ müristas Kalle oma vägeval häälel.

„Soovid ka. Kostita ennast ise. Ma istuks meeleldi siin ühe koha peal“.

„Tead, kes just direktori juures käis“ küsis Kalle ja jatkas vastust ootamata “üks kummaline kuju, ta ütles, et hüppab pea ees pudelisse ja oh imet hüppaski ja kui direktor küsis endal silmad nii suured, et selja tagant näha olid, et kuidas sa imeloom seda küll tegid, vastas mees, et ma panin enne maandumist kiiresti lehtri ette. Ah, ah,ah. Lehtri ette. Kuuled ka, mis ma sulle räägin või? Mees hüppas pudelisse ja pani lehtri ette ...“

„Ja, ma kuulen, aga ma hästi ei usu su juttu“

„Ah sind, see oli nali, ise oled kloun, ma mõtlesin, et teinekord sul hea rääkida“
„Tänan väga. Tõesti väga naljakas lugu“ vastas Albert, kes polnud ennast ajast, millal Kalle majakesse astus üldse veel liigutanud.

Kalle silmitses klouni.

„Mis sind vaevab. Kas kaelakangestus? Mul on selle vastu rohtu. Las elevant puhub peale. Ah, ah, ah. Tead kui elevant sulle peale puhub, siis puhub sul lokid ka sirgeks.“   

Kalle tõusis ja maja värises.

„Tasa, tasa“, ütles kloun millegipärast vaiksel häälel.

„No hakkan minema. Sinuga oli lõbus nagu alati. Sinust paremat ei ole“

„Näeme siis“

Albert imestas, miks küll temaga lõbus oli, ta ju liigutanudki ennast.    

Olen mõnda aega juba soovinud mõnda viimase aja kultuurelamust ka teiega jagada.
Soovist näha Sillamäe värskelt renoveeritud kultuurikeskust ja näha , milline on üks vene publik, käisin seal vaatamas Peterburi Suure Nukuteatri etendust täsikasvanutele "Vii", mis põhineb N. Gogoli samanimelisel novellil. Etendus oli vanas vene keels, mistõttu polnud kogu tekst arusaadav, kuid kas see on sellise effektidele rajatud etenduse puhul üldse oluline.
Nukuteater, ertiti täiskasvanutele mõeldud etendused, on mulle kogu aeg meeldinud, sest seal on palju rohkem väljendusvõimalusi  võrreldes klassikalise teatriga. Eestist on viimaste aastate suurimaid elamusi just Nukuteatri "Mängurid" ja "Ajuloputus". Ka see venelaste auhinnatud lavastus oli täis üllatusi ja ära kasutati vist kõik nukuteatri zanrilised võimalused.
Lugu jutustas sellest,  kuidas mees jääb ööbima üksikusse maamajja, kus teda külastavad vaimud, tondid ja erinevad mineviku varjud ja kus ta oma elu uuesti läbi elades sünnib uue inimesena. OOtasin, et sellel uuel eneseleidmise hetkel tuleb ta alasti lavale, kuid kahjuks ei tulnud. Ise võite aga arvata, milliseid võimalusi pakub nukuteater vaimude ja tontide kehastamiseks. Neid oli väikesi, ülisuuri ja vahepealseid. Raske on kirjeldada kirjeldamatut, kuid kui lisada ka helilahendus oli tegemist publikut endasse haarava ja raputava elamusega.
Siit lisandus veel kaks mõtet. Kuigi ma juba ammu ei tarbi Venemaa tooteid ,ega kasuta Vene firmade (Lukoil) teenuseid, siis Vene kultuur on nähtus, mis puhastab mingilgi määral seda roska, mida muidu Venemaalt saadetakse. Seda mõtet täiendab ka Margus Mikomägi väga huvitav ja silmaavav raamat "Minu inimesed" vestustega vene teatrilavastajatega. Kuidas nad selles maailmas toimetavad ja hakkama saavad. Ei tohi kritiseerida kehtivat võimu ja korda , aga kaasa laulda ka ei taha. Pidev balanseerimine kahe äärmuse vahel. Väga hea lugemine, mida soovitan soojalt mitte ainult teatrigurmaanidele.
Vahepeal arvasin, et peaks panema piri venelaste jaoks üldse kinni, kuid kurjusele ei saa päris kurjusega vastata. Mida rohkem venelasi siin käib ja mida rohkem nad näevad, et me oleme siin täitsa normaalsed inimesed, mida rohkem nad puutuvad kokku siinse inforuumiga kasvõi erinevates vestlustes, seda suurem on võimalus, et vene rahvas hakkab sealsele türanniale lõpuks vastu. Seega vestle venelasega, nagu nemad vestlesid läbi etenduse minuga. Tahaks veel minna vene teatrisse, nagu ülikooli ajal igal aastal tehtud sai.

Veidi õhtust lugemist lastele ja lastemeelsetele. Hakkab ilmuma järjejutuna. Täna esimene osa. 

KLOUN ALBERT

Kloun Albert on lühemat kasvu, heledate lokkis juuste ja veidi ettepoole punnitava kõhuga. Kogu oma elu on ta olnud kloun suures tsirkuses, mis mööda maailma ringi sõidab. Juba Alberti isa oli kloun ja omakorda tema isa oli kloun ja nii edasi ja edasi või pigem siiski tagasi, aega, mida pole kirja pandud ja nii ei teagi Albert kaua tema pere on klouniametit pidanud. Käivad jutud, et üks tema esiesiesiesiisa oli olnud narr koguni prantsuse kuninga õukonnas, aga seda Albert ei usu, sest ei ole ju võimalik, et auväärt klouniperes nüüd korraga üks narr sirgus. Aga narr ja kloun pole sugugi sarnased naljategijad. Albert peab alati oma naljanumbreid ettevalmistades palju vaeva nägema, aga ta teeb seda rõõmuga, sest tore on ju vaadata, kui lastel silmad üllatusest särama löövad. Siis peab Albert ise õmblema ja puutööd tegema ja vahel ka keevitama.

Kuigi Albert oli terve elu tsirkuses elanud ja koolis polnud ta käinud, ei olnud ta siiski sugugi rumal, suisa vastupidi – kloun pidi teadma tsirkusest kõike ja oskama iga inimese tööd, nii võis ta näiteks vabalt zonglöörida ja sai hakkama ka kassi dresseerimisega. Seepärast oli Albertil kummaline kuulda, kui raadios teinekord öeldi inimeste kohta, kes tänavatel karjusid või muidu arusaamatult käitusid, et „on ikka kloun“. Albert küll ei oleks kunagi niimoodi käitunud ja ei saanud ka aru miks neid veidrikke klouniteks nimetatakse. Nimetatagu hoopis kaevuriteks või sportlasteks. Tore oleks siis raadiost kuulda, kui uudistes öeldaks, et öörahu rikkus üks karjuv kaevur või, et riietub nagu sportlane. See oleks tore.        

Kloun Albert elab nelja rattaga majakeses. Kui tsirkus ühest linnast teise sõidab haagitakse tema maja suure veoauto taha. Muidu on seal auto peal kasti asemel tööliste tibatillukesed toakesed, aga sõidu ajal on siis Alberti maja ka. Majakeses on elutuba, magamistuba ja vannituba. Kõik toad on nii pisikesed, et  eriti peale Alberti sinna keegi ei mahugi. Kui Albertile tulevad külalised peavad nad lahkudes samasuguses rivis ka väljuma, sest mööduda majakeses teineteisest ei saa. Ka Albertil endal on hirm, et kui ta veel veidi kaalus juurde võtab, võib ta ringikeerates kõhuga tassid laualt minema pühkida.

Majakesel on ka kaks akent. Akende all maja küljes on tal väikesed lillepotid. Sõidu ajaks võtab ta need loomulikult ära, aga koha peal seistes toovad nad rõõmu. Akende taga on pea-aegu alati uus pilt. Nii on iga päev täis üllatusi ja huvitav. Igav on ainult siis, kui tema ratastel majake pannakse seisma mõne suure plangu või maja äärde, et aknast näed ainult seina. Vaade, mis siis avaneb pole sugugi põnev. Albert teab. Ta on palju kordi seina põrnitsenud ja proovinud leida sealt midagi erilist või midagi sellist, millest teistele hiljem rääkida. Aga ei midagi. Sein on ikka sein. Igav. Pealegi on kogu aeg tunne, et suure maja aknad on nagu silmad ja uks on suu ja et kohe teeb maja oma suu lahti ja sööb Alberti majakese ära. Aga ega seda ei juhtu. Maja on ikka maja. Suu ja silmadeta. Igav. Alberti maja pole sugugi igav. Tema majakese peal on suured reklaamid ja tema enda pilt ja Muffi pilt ka.

Muffi on väike karvane koerake. Mõned teadmatud nimetavad selliseid nuustikuteks, aga Muffi ei ole tavaline nuustik, vaid haritud koer kõige peenemate kommetega. Kui teda võrrelda inimesega siis oleks tal suisa mitu kõrgharidust. Selles mõttes on Muffi muidugi Alberitist üle. Ja kui on võimalust ei jäta Muffi seda ka kunagi Albertile demonstreerimast, pöörates pea kõrvale ja peites Alberti rumaluste peale silmad oma pikkadesse kõrvadesse. Ise samal ajal raskelt ohates. Tõesõna nagu inimene. Mitmeid kordi on Alberti külalised talle kummaliselt otsa vaadanud, kui Muffi laua all ohkab. Siis peab Albert seletama, et ta ei hoia maja alla kedagi vägisi kinni, kes hirmust värisedes ohkaks, vaid tema koerakesel on tema pärast veidi häbi.  

RABAJÄRVE NÄKINEIUD

Joosep ja Arlet Palmiste

Karukoobas oli suure kummuli kukkunud kuusejuurika all. Päikesekiired kõditasid karupoiste ninaotsi, kui nad hommikul silmi avades metsa uudistasid ja koopasuust välja piilusid.

„Tuleb ilus päev“ ütles karupoiss Kalle.

„Sellisel päeval tahaks ainult vees solistada“ vastas karupoiss Kaarel.

Kuigi metsas, otse raba ääres, oli kena väike järveke, siis oli karupoistel sinna minek rangesti keelatud.  Karuema teadis rääkida, et järves elavad näkineiud, kes oma lauluga metsaloomi uinutavad ja seejärel igaveseks enda juurde vetesügavustesse vangistavad.

Karupoisist sirutasid ennast päikse käes, pistsid kõhutäiteks paar mustikat põske ja seadsid sammud lagendikule, mille keskel ilutses  porine mülgas, kus samuti sai end palaval päeval  häda pärast jahutada. Teel lagendikule  tuli neile vastu rebane Ülo.

„Kuhu nüüd minek,  karumõmmid“ päris rebane Ülo.

„Läheme porimülkasse end jahutama“

„Miks mülkasse, kui siinsamas on kena järveke“ päris rebane edasi.

„Ema ei luba meil sinna minna“, vastas Kaarel.

„Seal elab näkineid, kes sind oma veealusesse riiki kaasa viib, kui sa seal ujud“ , lisas Kalle.

„Mis näkineid, mis riiki. Ma ujun seal iga päev ja pole veel kordagi ühtegi näkineidu näinud“ vaatas rebane karupoistele kavalalt silma ja lisas  “Tulge julgesti, ma näitan teile kõige parema koha kätte. Seal on nii madal, et kui tahad märjaks saada, pead päris pikali viskama ja nina jääb ikka kuivaks“.

Koos vesteldes jõuti peagi järve äärde.

„No näidake nüüd mulle , kus on siin see näkineid“ pööritas rebane järvele vaadates umbusklikke silmi.

Karud vaatasid järvele nii,  et silmad tahtsid pea seest välja hüpata, aga veepind oli sile nagu peegel, ainult sillerdas kutsuvalt päikese käes.

„Mis te oodate, hüpake sisse“ ässitas rebane.

„Pole siin tõesti kedagi vee all luuramas“ täheldas Kalle.

„Kui paneks ainult varba korraks vette“ lisas Kaarel.

„Kui me kaldast kaugele ei lähe , ei tohiks midagi juhtuda“ mõtiskles Kalle

„Pealegi ütles rebane, et siin on nii madal, et pead pikali viskama, kui tahad päris märjaks saada“

„Ja siis jääb ka ninaots kuivaks“

„Kui see näkineid peakski tulema, siis ma tõmban teid välja“ julgustas rebane karupoisse.

Kalle võttis hoogu ja hüppas vette. Küll oli vesi mõnus ja hea. Kui ta aga tahtis jalgu põhja panna, siis põhja polnud. Rabajärvedel on nimlet järsud kaldad ja sügav põhi. Kalle hakkas käppetaga vehkima ja tõmbas suu vett täis, nii et tema jutust oli aru saada vaid mulin.  Kaarel nägi, et vend on hädas ja sirutas talle käpa, et teda veest välja aidata, kuid kaldaserv oli pehme ja vajus karu raskuse all suure mürtsatusega vette. Nüüd hulpisid vees juba kaks karu.

„Ülo, tõmba meid välja“ hüüdis Kaarel.

„Kuidas mina väike ja nõrk rebane teid mürakaid sealt peaks kätte saama“ laiutas rebane osavõtmatult käppasid ja litsus metsa poole, nii et valge saba ots vaid välkus puude vahel. Korraga kuulsid karupoisid üle vee lauluhäält. See oli nii õrn ja ilus, et nad unustasid ujumise ja jäid lummatult kuulama.

Samal ajal jõudis karuema karukoopasse. Ta vaatas ringi ja mõmises endamisi

„Ei tea kuhu need poisid läinud on ?“

Ta hõikas neid ,kuid vastust ei saanud. Korraga avas väike karikakar, kes kasvas karukoopa kõrval, oma väikese lillesuu ja hüüdis õrnal häälel

 „Karuema“

„Jah, karikakar, kas sa tead kuhu mu poisid on kadunud?“

„Oi, karuema. Männid sosistavad tuules, et kaks karujõmmi on rabajärves hädas“

„Kas võib tõesti olla , et need on minu poisid. Aga teisi karusid siin metsas ju pole“ , mõtiskles karuema ja tormas järve poole.

Vahepeal oli karupoiste juurde jõudnud imekaunid näkineiud. Nad ujusid karupoiste ümber ja meelitasid neid endigi kaasa tulema. Nende hääled olid nii kutsuvad ja täis meelitusi, et karupoistele tundus, et nad ei taha enam kunagi midagimuud  kuulda. Näkineiud võtsid karupoistel käppadest ja koos laskuti vetesügavustesse, kus asus näkineidude kodu. Ootamatult purunes kaunis unenägu ja karupoisid leidsid end ema käppade vahelt. Näkineiud kadusid ja karuema tõusis koos poegadega pinnale.

Ta lükkas nad kaldale ja ronis siis ka ise järele.

„Ma olen teile ju rääkinud, et ei tohi tulla rabajärve äärde ujuma“  kurjustas ema poegadega.

„Aga rebane ütles et siin on mõnus koht, kus sulistada, et peab ka pikali viskama, kui tahad päris märjaks saada“ õigustas end Kalle.

„Aga kus see rebane siis on, kes sellist nõu andis“. Rebane oli aga karistuse kartuses ammu põõsasse peitu pugenud.

„Nüüd pidage alati meeles, et tundmatus kohas ei tohi vette hüpata, eriti kui te ujuda ei oska.“  Manitses karuema „ ja rebase nõuandeid ei tasu siin samuti kuulata“.

Karuema kallistas oma poegi, andis kummalegi plaksuva musi ja lisas

„Hea, et ma teid ikka näkineidude käest kätte sain, mu armsad karvakerad“

Ja tilgast saab järv …

Noore pere maale kolimise ja maal elamise eeltingimuseks, et vanemate töö oleks võimalikult kodu lähedal. Aeg, mis kulub sõitmisele, on maha visatud aeg. Tund tööle ja tund tagasi on tänapäevase elutempo juures pikk aeg. Selle aja saaks veeta lastega, toimetada kodus või harrastades terveid eluviise. Kurb on kui näiteks isad nädala sees üldse koju ei jõua. Olen arvamusel , et see lõhub siiski pereelu sisemist atmosfääri. Ega me keegi tea, mis toimub aastate pärast, kui tänased kärgperede, lahus elavate perede või lahutatud perede lapsed hakkavad ise peresid looma. Kas igapäevane suhtlus pereliikmete vahel polegi enam äkki tavaline, vaid pigem erand. Igal juhul tundub selline tulevik hirmutav.  Armastust on tänasel päeval vähe, sellist armastust, mida välja näidatakse ja mis südamesse rõõmu toob. Seepärast on ka rõõmu vähe. Olen pidudel, kus ma käinud olen, märganud, et inimesed ei oska rõõmustada või siis häbenevad rõõmustada. Vahel on tunne, et õnnelik olemine on patt.

Üheks lahenduseks, kuidas töö kodule lähemale tuua, on tänaste ettevõtete võimaluste piires oluliselt suurem panustamine kaugtööle. Muidugi oleks heaks lisaboonuseks maal tegutsevatele ettevõtjatele riiklike toetuste olemasolu. Täna konkureerivad linna ja maaettevõted ettevõtlustoetuste taotlemisel võrdsetel alustel. Üha raskem on maapiirkondades tegeleda tõsiselt võetava ettevõtlusega, mis ei oleks just seotud põllumajandusega. Peamiseks põhjuseks on siin tööjõu puudumine. Tean mitmeid ettevõtjaid, kes on pidanud plaani asutada tootmisega tegelev firma. Kõik on ilus kuni hakatakse uurima, et kuidas on lood tööjõuga. Reeglina tuleks seda sisse tuua mujalt ehk tavaliselt lähimast linnast, aga siis on ju mõttekas see ettevõte juba ka linnale lähemale rajada. Nokk kinni ja saba lahti. Seepärast olen tuline elustiiliettevõtluse ja pereettevõtluse toetaja. Maa tulevik on väikeettevõtete päralt ja just nende elujõulisusse tuleks panustada.

Samas saavad ka kohalikud inimesed ise tilkhaaval panustada kohaliku ettevõtluse ja läbi selle kogu piirkonna arengusse ostes ja tarbides kohalikke teenuseid. Vahel võib tõesti olla kohalik teenus kallim, kuid see võimalus tarbida teenust kohapeal kompenseerib selle kindlasti. Lisaks ei taha ju keegi, et tema naabermaja tühjana seisma jääb ja hoov võssa kasvab, sest naaber on kolinud linnale lähemale, kuna tema tööd kodukandis ei hinnatud. Saabuvate jõulude puhul võiksime üles leida kohalikud meistrid ja just nende toodangut kingitusteks kasutada. See on võike piisk, kuid piiskatest saab järv. Kui iga Eesti inimene ostaks 10 euro eest maaettevõtluse teenuseid või tooteid, tooks see maale 10 miljonit eurot ja sellega hoiaksime maaettevõtluse elus.

Kui maal elavad inimesed, siis Eesti elab. Eesti inimene on alati olnud pigem metsa- ja maarahvas kui linnainimene ja kuigi mõnel hetkel võivad linnaahvatlused tunduda ainuõiged valikud, siis eestlase süda ja hing kuuluvad siiski maale. Vaadake, kui paljud on omale maakodud rajanud või peale linnaelu maale elama läinud. Samas on ka neid, kes uuesti linna tagasi läinud just laste hariduse ja töö pärast. Kodulähedane töö on üks oluline asi, mis noore pere maale toob või maal hoiab. Teine pool on laste konkurentsivõimeline haridus ja positiivne keskkond nende kasvamiseks.

Võimalus koolivälisteks tegevusteks

Loomulikult ei ole maal tihti valida, kuhu trenni või ringi laps panna. Paned sinna, mis külas olemas on, aga peamine, et laps tegeleb millegagi ja ennast arendab. Kellel soov millegi erilisema järgi, peab teinekord sõitma keskusesse või kaugemale, aga maainimene on harjunud sõitma. Autokütus võiks muidugi odavam olla. Õnneks liiguvad veel ka bussid, kuigi nende graafik on tööinimeste, mitte laste järgi seatud ja nii pole  lapsel tihti võimalik tundide lõppedes soovitud sihtkohta jõuda.

Linna- ja maalapsed on väga erinevad. Erinevad on ka kodud, kus lapsed elavad. Mõnes kodus tuntakse laste tegemiste vastu rohkem huvi, teises jälle vähem. Linnalastel on võimalused koolivälisteks tegevusteks suuremad kui maalastel. Maal on vahemaad suured ja üle õue pole tihti võimalik sõbrale külla joosta. Nii käib suur osa suhtlust internetis, kus tuleb arvestada omade ohtudega, kuid eks neid tule teada ka linnalapsel

Soovides oma lapsele parimat, saadetakse ta tihtipeale linnakooli. Alati aga pole võimalustki kodukandis koolis käia, sest paljusid väikeseid koole on suletud. See tähendab, et pere elab ikkagi lahus ning sa ei saa lapse kõrval olla, kui tal on muresid ja ega see hea lahendus pole. Maakoolid on olulised, sest muidu lähevad inimesed küladest ära ja maa jääks tühjaks.

Korraga maal ja linnas

Võib-olla parim variant ongi lapsele see, kui ta elab linnas, aga nädalalõpud ja vaheajad saab olla maal vanavanemate juures. Või siis ka vastupidi, et muidu maal, aga vaheaegadel linnas. Tuleb näha mõlema kohta rõõme ja muresid. Et ei juhtuks nii, kus üks ametnik pidi külla tulema talvisel ajal ja korraga helistas, et ta ei tule, sest linnast välja jõudes kustusid linnatuled ja ümberringi oli nii pime, et ta ei julgenud edasi sõita. Tõestisündinud lugu. Selline linnastumine ei mõju inimesele hästi.

Linnas on suuremad võimalused kogeda erinevaid asju, nii halbu kui ka häid. Maal on ohtusid vähem, aga võimalusi niisamuti. Inimene on siiski osa loodusest ja oluline igaühe jaoks on kogeda tunnet, kui oled sügavas metsas ja ümberringi ei kostu ühtki tehislikku häält. Ehk nagu on öelnud Fred Jüssi –  „vaikusest on saanud meie kõige kallim loodusvara“. Kes on seda kogenud, see hakkab elule ja inimese osale siin ilmas teisiti vaatama.

VÄIKEPOODIDE SULGEMISEST
No nii. Taaskord on Keskerakond andnud põhjust nende otsuste põhjal oma arvamust avaldada. Nüüd siis plaanitakse eksperimendikorras pooleks aastaks alkoholimüük väikestes poodides. Kuidas see peaks vähendama alkoholimüüki, seda ma ei mõista. Siin võiks õppust võtta Rootsi järgi proovitud süsteemist. Alkoholi müüakse ainult selleks ettenähtud poodides ja reeglina need poed ei asu ka suurtes kaubakeskustes. Ehk soovides osta alkoholi pead kuhugi ekstra sõitma. Pigem hakkab inimene sellisel juhul mõtlema, et kas tal on ikka vaja õhtust õlut või veini. Lisaks on väikepoodide teenindus ja teadmised reeglina paremad, ehk sealt saad küsida näiteks millist veini millise toiduga juua. Suurpoodides seda võimalust pole. Saates Rooside sõda oli küsimus - Nimeta midagi, mida meestele osta meeldib? Kõige populaarsem vastus oli - ÕLU. Kas pole kurb, et Eesti inimesed arvavad Eesti mehest nõnda. Mehed ostavad ainult õlut.
Ei tahaks olla vandenõuteoreetik, aga sellises olukorras on tunne, et ju suurkaupmehed on erakonna kukrusse veidi tilgutanud, et konkurente kõrvaldada.  
Sarnane on ka vastuoluline ja silmakirjalik riiklik poliitika. Ühelt poolt räägitakse ettevõtluse arendamisest, teiselt poolt tehakse kõik väiketalunikud, väikepoodnikud jne omad uksed sulgeksid. Riigi edu aluseks on inimeste ettevõtlikus ja laiapõhjalised tegevusvaldkonnad. Selle asemel , et toetada perepõhist ettevõtlust ja luua neile soodsad tingimused tegevuseks, soosib tänane poliitika siiski pigem suurettevõtlust. Kas siis ettevõtlikud ja aktiivsed inimesed pole väärtus. Kui ma lahkusin vallavalitsusest töölt, siis küsisid paljud, et kus sa siis nüüd tööl käid. Kas peab alati kuskil tööl käima? Mõte, et inimene ise võtab midagi ette, on paljudele kummaline.
Mina tulin töölt ära, sest ma ei tahtnud tööl käia, vaid ma tahtsin tööd teha. Eesti inimesed jatkuvalt väga paljud käivad tööl, mitte ei tee tööd. See on oluline mõtteviisi muutus, mis peaks toimuma.
Kokkuvõtvalt. Lõpetage väikeettevõtluse suretamine ja leidkem hoopis võimalusi pereettevõtete tekkeks ja edukaks toimimiseks.

OMAVALITSUSEST ja OMAVALITSEJATEST

Mulle tehti märkus, et kirjutan liiga pikalt. Teen siis lühemalt.
Aussalt öeldes on viimasel ajal juba naruväärne vaadata neid väikesi omavalitsusi, kes siplevad rahalistes raskustes ja samal ajal on uhked selle üle, et saavad iseseisvalt hakkama.
Esteks on siin kaks poolt - kodanikud ja vallajuhid. Need pole alati sugugi ühe ja sama asja eest väljas. Inimesed, kes vähe liiguvad ja kes võib-olla ka vähem suhtlevad rikastest omavalitsustes pärit inimestega, ei kujuta ettegi, mis teenuseid ja millisel tasemel pakutakse. Nende jaoks on see kõik normaalne ehk nii on kogu aeg olnud, ju siis nii peab olema, kui midagi muutub , äkki läheb hullemaks. Aga mis saab minna hullemaks, kui sulle pakutakse paremat teenust. Vallajuhid omakorda kardavad muudatuste läbi kaotada oma ametikohta. Igipõlised vallaametnikud, aga ei oskagi tihtipeale muud teha ja hirm, et nad pole enam vajalikud ja ka tähtsad, on suur. Siinjuures võtaks seda hirmu vähemaks - iga normaalne inimene, kellel pea otsas ja käed küljes, saab tääle. Maal on tööjõu puudus juba nii karjuvalt suur, et töötuks siin jääda küll ei tohiks. Tänu nendele hirmudele kükitatakse oma mätta otsas ja tööd olukorra parandamiseks ei tehta.
Riigi juhtkond võiks seda inimlikku psühholoogilist hirmu mõista ja olukorra jõuliselt lahendada. Omalajal moodustati vähemalt 10 000 elanike arvuga LEADER- gruppe. Kui omavalitsus teatud kuupäevaks  polnud mõne grupiga liitunud, siis jäi rahast ilma. Kõik leidsid endale kiiresti partnerid. Mis siis nööd takistab ütlemast, et 1.juuni 2015 on min. omavalitsuse suurus 10000 elanikku, kes ise partnerit ei leia, sellele leitakse. Algul oleks veidi hirmus ja harjumatau, kuid pikas perspektiivis oleks kõik õnnelikud. Või teine lahendus. Moodustada kahe tasandiline omavalitsus, kus esimene oleks sarnane tänase maakonnaga, kelle ülesandeks oleks haridussüsteemi, teede korrashoiu, keskkonna jne eest vastutamine. Teien tasand oleks piirkondlik ehk tänaste valdade suurus ja sinna kuuluks piirkonna külade otse nimetatavad esindajad. Selle tasandi vastutuseks oleks seltsielu, sport, kultuur, kodanikuühiskond jne
Samas on selge, et tänases olukorras, kus riiki juhivad inimesed, kelle huvides ei olegi tugevad omavalitsused, on sellise reformi läbiviimine võimatu.
Miks kardab tänane riigi juhtkond läbi viia olulisi ja elu parandavaid reforme, sellest saab muidugi igaüks aru - see on hoolimatus riigi suhtes ja hoolimine iseenda heast käekäigust, aga miks valijad seda heaks kiidavad, seda ma ei mõista. Miks valitakse ikka reformierakonda, kui nad on juba aastatega tõestanud, et nad on riigi uppi keerandu ja ei oma häid mõtteid olukorra parandamiseks.
Aga see on juba teise jutu teema.