Kloun Albert kingib lilli

KLOUN ALBERT KINGIB LILLI

Oli kaunis kevadine hommik. Päike sirutas läbi udu oma kiiri, linnud laulsid ja loodus lõhnas. Tsirkus oli püsti pandud linna äärde, otse suure metsa veerele. Seda juhtus harva, et majakesest väljudes oleks Albert saanud puude mühisemist kuulata. Tavaliselt ikka seisis tsirkus keset linna ja väljusid sa siis majakesest millal iganes, ikka sõitsid ja tuututasid autod ja kärasid inimesed. Praegu oli aga vaikne. Kui võib muidugi vaikuseks nimetada seda , et kaks lõvi mängisid möirates teineteisega ja elevant Cicilia krõbistas süüa. Sellega oli Albert harjunud.

„Kummaline nimi sellel elevandil,“ mõtiskles Albert suurest kruusist kohvi rüübates „ise on suur nagu mägi, aga nimi on rohkem liblika oma“.

Selle mõtte peale meenus talle kohe õhuakroaat Triinu. Triinu on küll nagu liblikas. Teinekord kui prozektor silmi pimestab ja köit, millel Triinu kõnnib näha pole, on selline tunne, et ta lendab. See oli nii- nii ilus. Albert oleks ka ise tahtnud seal üleval koos Triinuga hõljuda, aga ta kartis, et nii jämedat nööri pole veel tehtud, mis teda kannaks.

Korraga tungis Alberti roosasse unistusse keelegi armas hääl.

„Kaunist munadepüha hommikut. Tõin sulle kingituseks muna. Ise värvisin.“.

Appi. See oli Triinu. Albert muutus näost sama punaseks kui tema nina etenduse ajal.

„Ma tahtsin teha sellise, mis sulle meeldiks. Tükk aega nuputasin. Mis sa arvad ?“

„Muidugi meeldib. See on kõige kaunim pühade muna, mis ma olen sellel aastal saanud“ kogeles Albert.

„Sellel aastal?. Palju sa neid siis juba saanud oled?“

„Oh, mis ma räägin. See on alles esimene. Ma mõtlesin, et üleüldse“

„Aa. Aitäh“ vastas Triinu ja jäi ootasäreva näoga Albertile otsa vaatama. Albert sai aru küll, et nüüd on tema kord kingitus üle anda. Aga mida pole seda pole.

„Ma-a-a toon sulle sinu muna hiljem ära. Mul munad alles keevad“, oli vale kerge tulema.

„Ootan sind siis poole tunni pärast, ma panen teekannu podisema“ hüüdis Triinu ja hõljus minema. Just nagu liblikas. Albertile vähemalt tundus nii.

„Munad keevad, munad keevad“ pomises Albert omaette tuppa astudes. Ei keenud tal tegelikult midagi. Nüüd tuli ruttu tegutseda. Enne veel pani ta Triinu toodud muna kenasti puuviljakorvi, et sellega midagi ei juhtuks. Munad, kus on ometi munad. Ta tegi kapi lahti ja seal nad olidki kenasti karbi sees. Kolm ümmargust ja valget muna. Kui rohkem pole, siis aitab nendest küll.

Teate, tsirkuses on nii, et kui sul on juba  3 ümmargust asja peos, siis on raske vastu panna ahvatlusele paar korda zongleerida. Albert on zongleerimises osav. Seepärast ei muretsenud ta üldse ja viskas munad õhku. See on tegelikult väga erutav, kui sa midagi nii õrna oma käte vahel loobid. Samal ajal piilus Muffi ukse vahelt ja mängulembese koerana mõistis ta kohe, et siin on käimas mingi väga tore mäng. Ta kargas tuppa ja otse Alberti najale, üritades palli oma hammaste vahele saada. Aga pallid nad Muffi meelest olid, mitte munad. Albert kaotas tasakaalu ja kukkus toolile istuma. Üks muna kukkus lauale ja purunes. Albert üritas järgmist päästa, sirutades käe, kuid Muffi oli kiirem ja sai muna oma hammaste vahele. Millega Muffi ei arvestanud oli see, et munade puhul tegemist on siiski õrna kohtlemist nõudvate asjadega. Kui ta  hambad kokku surus pritsis muna üle kogu toa, samal ajal kui kolmas muna otse Alberti lagipähe maandus.

Muffi munarünnak oli kestnud täpselt kaks sekundit, kuid tagajärjed olid sellel katastroofilised. Albert istus toolil, vedel muna voolamas üle kulmude otse suhu. Albert limpsas keelt. Muffi üritas teda aidata ja ka veidi limpsida, kuid Alberti meelest oli Muffi abist tänaseks juba täitsa piisavalt.

„Tohoh. Mis see nüüd siis oli? Muffi ometigi, vaata mis sa tegid“

Muffi liputas saba. Tema meelest oli tähtis, et elu seisma ei jääks ja igas päevas särtsu oleks.

Rohkem mune polnud. Vaid 20 minutit on aega, siis juba Triinu ootab. Albert oli nõutu. Ta pani silmad kinni ja mõtles.

„Tüdrukutele meeldivad ju lilled“, lõid Alberti silmad korraga päästvast mõttest särama, „üks korralik lillekimp on küll see, mis munapuudumisel aitaks. Pealegi, mis see muna ikka nii väga ära ei ole“.

Albert astus uksest välja ja sammus oma suuri kingi kõrgele tõstes kiiresti üle õue metsa poole. Teate kui raske on kõndida 10 numbrit suuremate kingadega. Milline õnn, et esimesed kevadlilled kasvasid otse tsirkuse taga aasal. Albert korjas kiiresti kirju kimbu aasalilli. Seal olid kullerkupud, nurmenukud, nartsissid, meelespead, ülased ja mõned sinililled. Tõeliselt uhke ja värvikirev kimp sai. Albert seadis sammud ruttu tsirkuse poole tagasi. Vaevalt oli ta tsirkuse väravast sisse saanud ja möödumas just elevant Cicilia aedikust, kui korraga kostis kõrvu armas hääl.

„Albert, kuhu sa kadusid. Tee on ammu valmis. Ma käisin sind juba otsimas“ hõikas Triinu eemalt lähenedes. „Ma tahaks juba nii näha, millise muna sa minu jaoks tegid“.  

Ehmatades peitis Albert lillekimbu selja taha.

„Ma-aa, aa. Kohe toon.“ kogeles Albert. Kuid siis ta ohkas raskelt, sest ta teadis, et valetada pole ilus ja et valetajatega ei taha keegi sõbrustada.

“Tegelikult on nii, et mul pole muna. Need kukkusid kogemata katki, Aga ma korjasin sulle metsast ise lilli“.

„Aa, Albert. See on nii tore. Ma armastan lilli, eriti kui nad on ise korjatud. Aga kus nad siis sul on ?“

Albert võttis käe koos kimbuga seljatagant ja sirutas Triinu poole. Ise surus silmad kinni, nagu kartes vaadata, mida Triinu tema isekorjatud kimbust arvab.

„Palun. Siin see on“.

Vaikus. Albert surus silmad veel kõvemini kinni. Ikka vaikus.

„Mis see siis on, Albert?“ küsis Triinu üllatunult.

Albert avas vaikselt silmad. Uhke lillekimbu asemel oli tal käes punt varsi, nagu saunaviht.

„Kuhu siis õied kadusid ?“ oli Albert segaduses.

Korraga puhkes Triinu naerma vaadates Alberti selja taha elevandi aediku poole.

Albertki keeras ennast pelglikult ringi ja nägi kuidas elevant otse tema taga suud matsutas, endal üks kullerkupp suu nurgast välja vaatamas, siis tõmbas ta sellegi keelega suhu ja läinud kõik kaunid õied olidki.   

„Cicilia pani su lilled nahka. Häid pühi, elevant!“

Albert vaatas nõutult elevanti.

„Pole midagi. See, et sa minu pärast ikkagi vaeva nägid, on nii armas. Kas sa tuleksid minu juurde teed jooma?“, küsis Triinu.

Muidugi Albert läks, ise oli jälle näost punane nagu tema nina etenduse ajal.

Kloun Albert ja Tsirkus

TSIRKUS

Ega Albert ja Muffi ole tsirkuses ainsad elanikud. Neid on tsirkuses tegelikult isegi päris palju. On artistid, loomad, töölised ja muidugi direktor. Direktor on pikk ja peenike vanem härra. Ta on nii peenike, et kord kargas Muffi tema najale ja hakkas teda lakkuma.

"Mis ta teeb? Koristage ta ära.“ ehmus direktor. Mida oskas Albert öelda

„Ta pole oma elus enne nii palju konte ühekorraga näinud“ kostis Albert. Muffi silmad särasid ja saba käis taga nagu propeller.

Ei, ega Muffi teda hammustanud või veel vähem ära söönud. Nagu öeldud oli Muffi peenemate kommetega ja sõi seega ka ainult peenemaid koeraroogasid. Kondid, mis talle anti, mattis ta viisakalt maha. Kuna tsirkus aga alati edasi liikus, jäidki Muffi kondid kadunuks või teiste koerte maiustada.

Tsirkuse töölised on Albertile suured sõbrad. Töölised panevad suurt tsirkusetelki püsti, talitavad loomi ja aitavad ka etenduse ajal, kui areenile on vaja midagi tuua või viia.

Artiste, nagu ka Albert, on tsirkuses samuti mitmeid – elevandimees Kalle, lõvitaltsutaja Antonio, akrobaadid Romeo ja Julia (need ei ole nende pärisnimed, vaid nad teevad areenil sellist numbrit, aga pärisnimega ei kutsunud neid keegi , ei tea kas keegi mäletabgi neid enam), mustkunstnik Viktor ja õhubaleriin Triinu. Oi, kuidas Albertile meeldis Triinu. Nii imeline oli alati vaadata, kuidas ta kõrgel tsirkusekupli all nööril  kõndis. Selline tunne oli nagu hõljuks ta õhus. Albert käis igakord salaja Triinu esinemist kardina vahelt piilumas, nii ilus oli see.

Artistid on kõik väga tähtsad ja ilma nendeta poleks ka tsirkust. Nad teadsid  seda ja käitusid siis ka hästi tähtsalt. Eriti tähtsad olid Antonio ja Viktor. Kalle on see-eest sama suur, kui tema elevanditki. No hea küll, veidi siiski väiksem, aga mitte palju, aga sama sõbralik kohe kindlasti. Kuigi jah, ka elevandid võivad vahel metsikusi teha. Romeo ja Julia käisid kõikjal koos ja ühtmoodi lahked kõigi vastu. Kui Albertil teinekord oli vaja näiteks suhkrut laenata, siis seda sai ikka Romeo ja Julia käest.

Kord oli lõunase teejoomise aeg, kui Alberti majakesse astus Kalle. Alati kui Kalle uksele koputas oli seda üle terve linna kuulda ja kui ta siis uksest sisse astus, vajus Alberti ratastel majake ühele poole viltu, nii et Albert pidi laualt teeklaasi kätte haarama. Aga sellest üksi oli vähe abi, sest laual oli ka kann. Albert suutis vaid silmanurgast märgata, kui tulist teed täis kann auru välja ajades tema poole sööstis nagu pull punast rätikut nähes. Kannu kaitseks peab ütlema, et Albertil oligi punane särk parasjagu seljas. Halvenevat olukorda kiirelt hinnates sirutas Albert oma 10 numbrit suurema kingaga jala ja peatas kannu hoo. Niimoodi jalad lae poole toolil istudes ei suutnud ta enam midagi teha, kui suhkrutoos talle sülle prantsatas.

„No, terekest“ ütles Kalle „teed hommikvõmlemist. No, tore, tore“.

Olukorra rahundes lükkas Albert kannu tagasi lauale, ise samal ajal ikka tassi käes hoides. Püsti tõusta ta aga ei saanud, sest kui ta oleks tahtnud õue minna , et ennast suhkrust puhtaks kloppida, oleks pidanud Kalle samuti väljuma, et Albert läbi lasta, aga see oleks põhjustanud majakeses uue maavärina. Nii jäi Albert kummalisse asendisse – pooleldi röötsakil, süli suhkrut täis, toolile istuma.

„Terekest jah. Joon parasjagu teed. Astu edasi“                    

„Näen jah, et teed. Hullad suhkruga. Eh, eh. See on õige, kui juba suhkrut panna, siis nii et tunda oleks“ müristas Kalle oma vägeval häälel.

„Soovid ka. Kostita ennast ise. Ma istuks meeleldi siin ühe koha peal“.

„Tead, kes just direktori juures käis“ küsis Kalle ja jatkas vastust ootamata “üks kummaline kuju, ta ütles, et hüppab pea ees pudelisse ja oh imet hüppaski ja kui direktor küsis endal silmad nii suured, et selja tagant näha olid, et kuidas sa imeloom seda küll tegid, vastas mees, et ma panin enne maandumist kiiresti lehtri ette. Ah, ah,ah. Lehtri ette. Kuuled ka, mis ma sulle räägin või? Mees hüppas pudelisse ja pani lehtri ette ...“

„Ja, ma kuulen, aga ma hästi ei usu su juttu“

„Ah sind, see oli nali, ise oled kloun, ma mõtlesin, et teinekord sul hea rääkida“
„Tänan väga. Tõesti väga naljakas lugu“ vastas Albert, kes polnud ennast ajast, millal Kalle majakesse astus üldse veel liigutanud.

Kalle silmitses klouni.

„Mis sind vaevab. Kas kaelakangestus? Mul on selle vastu rohtu. Las elevant puhub peale. Ah, ah, ah. Tead kui elevant sulle peale puhub, siis puhub sul lokid ka sirgeks.“   

Kalle tõusis ja maja värises.

„Tasa, tasa“, ütles kloun millegipärast vaiksel häälel.

„No hakkan minema. Sinuga oli lõbus nagu alati. Sinust paremat ei ole“

„Näeme siis“

Albert imestas, miks küll temaga lõbus oli, ta ju liigutanudki ennast.    

RABAJÄRVE NÄKINEIUD

Joosep ja Arlet Palmiste

Karukoobas oli suure kummuli kukkunud kuusejuurika all. Päikesekiired kõditasid karupoiste ninaotsi, kui nad hommikul silmi avades metsa uudistasid ja koopasuust välja piilusid.

„Tuleb ilus päev“ ütles karupoiss Kalle.

„Sellisel päeval tahaks ainult vees solistada“ vastas karupoiss Kaarel.

Kuigi metsas, otse raba ääres, oli kena väike järveke, siis oli karupoistel sinna minek rangesti keelatud.  Karuema teadis rääkida, et järves elavad näkineiud, kes oma lauluga metsaloomi uinutavad ja seejärel igaveseks enda juurde vetesügavustesse vangistavad.

Karupoisist sirutasid ennast päikse käes, pistsid kõhutäiteks paar mustikat põske ja seadsid sammud lagendikule, mille keskel ilutses  porine mülgas, kus samuti sai end palaval päeval  häda pärast jahutada. Teel lagendikule  tuli neile vastu rebane Ülo.

„Kuhu nüüd minek,  karumõmmid“ päris rebane Ülo.

„Läheme porimülkasse end jahutama“

„Miks mülkasse, kui siinsamas on kena järveke“ päris rebane edasi.

„Ema ei luba meil sinna minna“, vastas Kaarel.

„Seal elab näkineid, kes sind oma veealusesse riiki kaasa viib, kui sa seal ujud“ , lisas Kalle.

„Mis näkineid, mis riiki. Ma ujun seal iga päev ja pole veel kordagi ühtegi näkineidu näinud“ vaatas rebane karupoistele kavalalt silma ja lisas  “Tulge julgesti, ma näitan teile kõige parema koha kätte. Seal on nii madal, et kui tahad märjaks saada, pead päris pikali viskama ja nina jääb ikka kuivaks“.

Koos vesteldes jõuti peagi järve äärde.

„No näidake nüüd mulle , kus on siin see näkineid“ pööritas rebane järvele vaadates umbusklikke silmi.

Karud vaatasid järvele nii,  et silmad tahtsid pea seest välja hüpata, aga veepind oli sile nagu peegel, ainult sillerdas kutsuvalt päikese käes.

„Mis te oodate, hüpake sisse“ ässitas rebane.

„Pole siin tõesti kedagi vee all luuramas“ täheldas Kalle.

„Kui paneks ainult varba korraks vette“ lisas Kaarel.

„Kui me kaldast kaugele ei lähe , ei tohiks midagi juhtuda“ mõtiskles Kalle

„Pealegi ütles rebane, et siin on nii madal, et pead pikali viskama, kui tahad päris märjaks saada“

„Ja siis jääb ka ninaots kuivaks“

„Kui see näkineid peakski tulema, siis ma tõmban teid välja“ julgustas rebane karupoisse.

Kalle võttis hoogu ja hüppas vette. Küll oli vesi mõnus ja hea. Kui ta aga tahtis jalgu põhja panna, siis põhja polnud. Rabajärvedel on nimlet järsud kaldad ja sügav põhi. Kalle hakkas käppetaga vehkima ja tõmbas suu vett täis, nii et tema jutust oli aru saada vaid mulin.  Kaarel nägi, et vend on hädas ja sirutas talle käpa, et teda veest välja aidata, kuid kaldaserv oli pehme ja vajus karu raskuse all suure mürtsatusega vette. Nüüd hulpisid vees juba kaks karu.

„Ülo, tõmba meid välja“ hüüdis Kaarel.

„Kuidas mina väike ja nõrk rebane teid mürakaid sealt peaks kätte saama“ laiutas rebane osavõtmatult käppasid ja litsus metsa poole, nii et valge saba ots vaid välkus puude vahel. Korraga kuulsid karupoisid üle vee lauluhäält. See oli nii õrn ja ilus, et nad unustasid ujumise ja jäid lummatult kuulama.

Samal ajal jõudis karuema karukoopasse. Ta vaatas ringi ja mõmises endamisi

„Ei tea kuhu need poisid läinud on ?“

Ta hõikas neid ,kuid vastust ei saanud. Korraga avas väike karikakar, kes kasvas karukoopa kõrval, oma väikese lillesuu ja hüüdis õrnal häälel

 „Karuema“

„Jah, karikakar, kas sa tead kuhu mu poisid on kadunud?“

„Oi, karuema. Männid sosistavad tuules, et kaks karujõmmi on rabajärves hädas“

„Kas võib tõesti olla , et need on minu poisid. Aga teisi karusid siin metsas ju pole“ , mõtiskles karuema ja tormas järve poole.

Vahepeal oli karupoiste juurde jõudnud imekaunid näkineiud. Nad ujusid karupoiste ümber ja meelitasid neid endigi kaasa tulema. Nende hääled olid nii kutsuvad ja täis meelitusi, et karupoistele tundus, et nad ei taha enam kunagi midagimuud  kuulda. Näkineiud võtsid karupoistel käppadest ja koos laskuti vetesügavustesse, kus asus näkineidude kodu. Ootamatult purunes kaunis unenägu ja karupoisid leidsid end ema käppade vahelt. Näkineiud kadusid ja karuema tõusis koos poegadega pinnale.

Ta lükkas nad kaldale ja ronis siis ka ise järele.

„Ma olen teile ju rääkinud, et ei tohi tulla rabajärve äärde ujuma“  kurjustas ema poegadega.

„Aga rebane ütles et siin on mõnus koht, kus sulistada, et peab ka pikali viskama, kui tahad päris märjaks saada“ õigustas end Kalle.

„Aga kus see rebane siis on, kes sellist nõu andis“. Rebane oli aga karistuse kartuses ammu põõsasse peitu pugenud.

„Nüüd pidage alati meeles, et tundmatus kohas ei tohi vette hüpata, eriti kui te ujuda ei oska.“  Manitses karuema „ ja rebase nõuandeid ei tasu siin samuti kuulata“.

Karuema kallistas oma poegi, andis kummalegi plaksuva musi ja lisas

„Hea, et ma teid ikka näkineidude käest kätte sain, mu armsad karvakerad“

Kloun Albert

KLOUN ALBERT

Kloun Albert on lühemat kasvu, heledate lokkis juuste ja veidi ettepoole punnitava kõhuga. Kogu oma elu on ta olnud kloun suures tsirkuses, mis mööda maailma ringi sõidab. Juba Alberti isa oli kloun ja omakorda tema isa oli kloun ja nii edasi ja edasi või pigem siiski tagasi, aega, mida pole kirja pandud ja nii ei teagi Albert kaua tema pere on klouniametit pidanud. Käivad jutud, et üks tema esiesiesiesiisa oli olnud narr koguni prantsuse kuninga õukonnas, aga seda Albert ei usu, sest ei ole ju võimalik, et auväärt klouniperes nüüd korraga üks narr sirgus. Aga narr ja kloun pole sugugi sarnased naljategijad. Albert peab alati oma naljanumbreid ettevalmistades palju vaeva nägema, aga ta teeb seda rõõmuga, sest tore on ju vaadata, kui lastel silmad üllatusest särama löövad. Siis peab Albert ise õmblema ja puutööd tegema ja vahel ka keevitama.

Kuigi Albert oli terve elu tsirkuses elanud ja koolis polnud ta käinud, ei olnud ta siiski sugugi rumal, suisa vastupidi – kloun pidi teadma tsirkusest kõike ja oskama iga inimese tööd, nii võis ta näiteks vabalt zonglöörida ja sai hakkama ka kassi dresseerimisega. Seepärast oli Albertil kummaline kuulda, kui raadios teinekord öeldi inimeste kohta, kes tänavatel karjusid või muidu arusaamatult käitusid, et „on ikka kloun“. Albert küll ei oleks kunagi niimoodi käitunud ja ei saanud ka aru miks neid veidrikke klouniteks nimetatakse. Nimetatagu hoopis kaevuriteks või sportlasteks. Tore oleks siis raadiost kuulda, kui uudistes öeldaks, et öörahu rikkus üks karjuv kaevur või, et riietub nagu sportlane. See oleks tore.        

Kloun Albert elab nelja rattaga majakeses. Kui tsirkus ühest linnast teise sõidab haagitakse tema maja suure veoauto taha. Muidu on seal auto peal kasti asemel tööliste tibatillukesed toakesed, aga sõidu ajal on siis Alberti maja ka. Majakeses on elutuba, magamistuba ja vannituba. Kõik toad on nii pisikesed, et  eriti peale Alberti sinna keegi ei mahugi. Kui Albertile tulevad külalised peavad nad lahkudes samasuguses rivis ka väljuma, sest mööduda majakeses teineteisest ei saa. Ka Albertil endal on hirm, et kui ta veel veidi kaalus juurde võtab, võib ta ringikeerates kõhuga tassid laualt minema pühkida.

Majakesel on ka kaks akent. Akende all maja küljes on tal väikesed lillepotid. Sõidu ajaks võtab ta need loomulikult ära, aga koha peal seistes toovad nad rõõmu. Akende taga on pea-aegu alati uus pilt. Nii on iga päev täis üllatusi ja huvitav. Igav on ainult siis, kui tema ratastel majake pannakse seisma mõne suure plangu või maja äärde, et aknast näed ainult seina. Vaade, mis siis avaneb pole sugugi põnev. Albert teab. Ta on palju kordi seina põrnitsenud ja proovinud leida sealt midagi erilist või midagi sellist, millest teistele hiljem rääkida. Aga ei midagi. Sein on ikka sein. Igav. Pealegi on kogu aeg tunne, et suure maja aknad on nagu silmad ja uks on suu ja et kohe teeb maja oma suu lahti ja sööb Alberti majakese ära. Aga ega seda ei juhtu. Maja on ikka maja. Suu ja silmadeta. Igav. Alberti maja pole sugugi igav. Tema majakese peal on suured reklaamid ja tema enda pilt ja Muffi pilt ka.

Muffi on väike karvane koerake. Mõned teadmatud nimetavad selliseid nuustikuteks, aga Muffi ei ole tavaline nuustik, vaid haritud koer kõige peenemate kommetega. Kui teda võrrelda inimesega siis oleks tal suisa mitu kõrgharidust. Selles mõttes on Muffi muidugi Alberitist üle. Ja kui on võimalust ei jäta Muffi seda ka kunagi Albertile demonstreerimast, pöörates pea kõrvale ja peites Alberti rumaluste peale silmad oma pikkadesse kõrvadesse. Ise samal ajal raskelt ohates. Tõesõna nagu inimene. Mitmeid kordi on Alberti külalised talle kummaliselt otsa vaadanud, kui Muffi laua all ohkab. Siis peab Albert seletama, et ta ei hoia maja alla kedagi vägisi kinni, kes hirmust värisedes ohkaks, vaid tema koerakesel on tema pärast veidi häbi.  

Etenduse JÄNEDA POISTE PAJATUSED tekst

JÄNEDA POISTE PAJATUSED

Arlet Palmiste
1. vaatuses

TEGELASED

Vanema kursuse õpilane Mati

Noorema kursuse õpilane Joonas

Emakeele õpetaja Saar

Kojamees Karla

Kehalise kasvatuse õpetaja Fjodor

Direktor

Tegevus on väljamõeldis koos tõestisündinud pajatustega. Tegevus toimub 1950ndatel aastatel Jäneda Põllutöökoolis. Laval on tüüpiline nõukogude aegne ühiselamutuba. 2 voodit, öökapid, laud, toolid.

Tagaseinas avaneb uks koridori, mida pole näha, aga mille kaudu osatäitjad käivad.

Toas elavad 2 õpilast.

Joonas on just kooli astunud esimese kursuse õpilane. Korralik, kuid truu ja aus kaaslane.  Ise seiklustesse ei roni, aga vajadusel tuleb kaasa ega reeda kaaslasi.

Mati on viimase kursuse õpilane. Kool on talle tuttav. Ta on alati valmis erinevateks viguriteks, kuid pole pahatahtlik. Lustlik.

I STSEEN

Tuppa astub Joonas. Tal on suur seljakott. Ta istub ühele voodile. Samas prahvatab uks lahti ja sisse astub Mati. Põrnitseb kaaslast.

Mati: Jäämegi siis nüüd niimoodi tõtt vahtima või. Ega ma lehm pole keda enne lüpsi uimastada on vaja. 

Joonas: Tere päevast.

Mati: Tubli. Ja jäta see nüüd endale aastaks kohe meelde, et kohates vanema kursuse õpilast. Teretad esimesena ja võtad mütsi peast. 

Joonas: Vabandust. Tere. Joonas Rakverest

Mati: Mati Amblast. Tere – tere. Nii, et sina siis oledki see uus täi siin minu kaela peal.

Joonas: Mind juhatati siia tuppa. Mulle öeldi, et siin on vaba voodi.

Mati: Tuba võib ju õige olla, aga voodi on sul küll vale. See on juba viimased kolm aastat minu ase olnud ja ei muutu viimasel aastal ka midagi.

Joonas: Vabandan. Ma tõesti ei teadnud. (Võtab koti ja läheb teise voodi peale)

Mati: Ukse taga on kasulik magada, kui õpsid peaks sisse kargama, siis jõuab veel keelatud materjalid ära peita. Sulle ikka loeti ette, et mida tohib koolis omada ja mida mitte.

Joonas: Ei sellest küll ei räägitud.

Mati: Ah soo. Siis peame su koti kohe üle vaatama, et hiljem poleks pahandusi.

Joonas: Mis pahandusi?

Mati: Oi, dire on meil karm vend. Tema nalja ei mõista. Lendad kohe sitapatareisse.

Muidugi kui vahepeal pole uut direktorit saadetud. Neid vaheldub siin pea- aegu iga suvi juba.

Joonas: Mis patareisse?

Mati: No, kas sa arvad, et partei meid siin söödab. Ei kulla vennas, ise peame oma leivapala lauale teenima. Nad nimetavad seda praktikaks. Et meie kui tulevased põllumehed peame juba varakult harjuma elama käsi mullas.

Joonas: Selle vastu ei tohiks küll põllutöökooli õpilasel midagi olla.

Mati: Noormees ei mõista kohe üldse kooli hingeelu. Me oleme siin tulevased agronoomid. Istume kontoris ja siis põlluserval anname sulastele teada, mida ja millal külvata.

Joonas: Minu isa ütles, et mullalõhn peab põllumehel alati ninasõõrmetes olema. 

Mati: Kuule kui sa hakkad siia tuppa mingeid taimepotte vedama, siis olen kohustatud teid ühes selle oma taimemajandusega metsa komandeerima. Näita kott siia. (Võtab koti) Ära ütle, et sul seal see on mingid potililled või kõrrelised.

Joonas: Pole seal midagi liigset.

Mati: Sina ei tea. No näed. See on ju täissink. Kas sellist kulakurooga tohib nõukogude õpilane järada. Ei. Ma päästan su praegu suurtest pahandustest ja viskan selle minema. (Ise hammustab).

Joonas: Sa sööd selle ju ära

Mati: Mis seal vahet on kuidas ma selle hävitan. Oluline on, et sa vahele ei jäänud. Mõtle, mis oleks juhtunud, kui sa oleks kooli koridori sellise singivõileivaga jalutama läinud. Nõukogude noorsugu oleks sind hukka mõistnud ja nõukogude kohtuvõim direktori isikus karistuseks sitapatareisse määranud. Ja kui mina sinu päästeingel siit väikse ampsu võtan ei tohiks see probleeme kellelegi valmistada. (Paneb singi oma kotti). Üldiselt on aga nii, et enne kui sul eksam sooritatud pole, sind üldse kooliperre vastu ei võeta.

Joonas: Mul on eksamid kõik tehtud.

Mati: See, mis sa õpetajate pilgu all pidid sooritama, ei tee sinust veel koolipere liiget.

Näita musklit. No näed. Põllumehel peaks siin ikka midagi olema. Nüüd on nii. Võtke aga oma kursus kokku ja otsige Kalijärve äärest suur veskikivi üles ja vedage täna õhtul Linnamäe otsa, sealt võite te ta järve poole alla tagasi lasta veereda, et järgnevatel kursustel ka oleks proovikivi võtta. Oleme kõik seda siin veeretanud, ja ei pääse ka teie. Kui see kondiproov tehtud, võite koolielus sõna sekka öelda. Mitte enne.

Joonas: Kalijärva, veskikivi, Linnamägi. Selge. Ma lähen siis teatan teistele. (Lahkub)

M. ootab kuni kaaslane lahkub. Itsitab siis ja jookseb uksest välja.

MUUSIKA

II STSEEN

Joonas: Täna tulid meie klassi uued õpilased.

Mati: Tohoh. Kaks nädalat juba möödas. Türgist tulid või, et varem ei jõudnud. Või sattusid metsavendade näppu.

Joonas: Ei midagi säärast. Nad on Saaremaalt. Seal olid põllutööd kauem võtnud ja nad ei saanud varem tulema.

Mati: Mina uuriks seda Türgi võimalust siiski. Igaüks võib öelda, et oli põllutööl.

Joonas: Nad olid õhtuse rongiga juba tulnud, aga polnud pimedes kooli leidnud ja magasid odrarõugus.

Mati: Rõugus. See kisub siiski rohkem metsavendade poole.

Joonas: Ühe poisi nimi oli Rüütel. Arnold vist. Kõik naersid, et ise rüütel aga magab nagu sant rõugus. Ja see teine oli ka Arnold. Nad on seal Saaremaal vist kõik Arnoldid.

Mati: Meretagune värk. Tead, See kõik mis sa praegu räägid tundub väga segane lugu. Esiteks on meil kooli algusest juba mitu nädalat möödas. Teiseks väidavad mehed, et on  Saaremaalt ja kolmandaks veel Rüütel. Oled sa ikka pärsi kindel omas jutus. Või toimub siin mingi punaste provokatsioon.

Joonas: Alguses peeti neid tavalisteks kotipoisteks. Ega see nende välimus suurem asi polnud. Olla ikka pikalt läinud, enne kui aru saadud, et neil tõesti soov on koolis õppida. Ja see nende keel pole ka ju päris selline, millest kohe oleks aru saanud.

Mati: (Võtab kotist leivakääru) Ühesõnaga kotipoiss mis kotipoiss. Pagan teab seda sööklat. Kõht on juba jälle tühi ja lõõb pilli nagu terve orkester.

Joonas: Eile olla teise kursuse poisid hobusega Aegviidust leiva järgi käinud.

Mati: Olen minagi käinud, päris mõnus on hobusega lasta täiel traavil.

Joonas: Mul ei lubatud kellelegi öelda, aga eks need teise kursuse omad ka lasid täiel traavil, nii et vanker kraavi uppi lendas.

Mati: Mis sa ajad. No, nüüd on selge, miks leiba süües kruus hammase vahel krigises.

Joonas: Nad pelgasid, et kui kõik teada saavad ja siis ei puutu leiba keegi.

Mati: Kuule sina noor tudeng, ütle ausalt kumba parteisse sina hommikulauas kuulud, kas kördimeeste hulka või oled klimbisupimees.

Joonas: Ma ei teagi. Kui supi päeval vähe hiljaks jääd, saad ainult vedelat, aga kördiga seda muret  pole.

Mati: Või kördimees. Ah sina oledki see ülekaranud reetur, kes sööklas körti nõuab. Selle me juurime sinust ruttu välja. (asub J. väänama)

Joonas: Oota nüüd. See supp hakkas mulle just väga maitsema.

Mati: Tubli. Tead me kinkisime eelmine aasta söökla juhtaja Kalamanni Uudole näärideks kausitäie körti. Las sööb kui tahab, andku meestele ikka suppi. Aga tema sai asjast valesti aru, arvates et see tegu on suurendanud kördipartei liikmeid ja suurendas hoopis kördikordade arvu. Sellest ajast on mul supist oma ja parem arvamus.

(Sisse astub õpetaja Veera Saar)

Saar: Tervist õpilased.

Joonas: Tere päevast, preili õpetaja.

Mati: Tere päevast.

Saar: Joonas , kas teie käisite täna hobusega jaamas ministeeriumi kontrollidel vastas?

Joonas: Mina jah. Seltsimees direktor ise palus hobuse vankri ette rakendada ja lõunase rongi vastas käia.

Saar: Käisite siis?

Joonas: Käisin ikka.

Saar: Direktoril tekkis ainult üks küsimus, et kus need kontrollid siis on.

Joonas: Ma lasin nad kooli ukse taga maha

Saar: Lasite maha?

Joonas: Lasin vankrist maha.

Saar: Kas te olete selles päris kindel ?

Joonas: Ikka. Rong oli varem jõudnud ja nad olid juba teel siia poole. Keerasin otsa ümber ja tõin nad ära.

Saar: Nõukogude rong ei jõua kunagi varem. Millised need kontrollid välja nägid ?

Joonas: Kaks nooremapoolset meest. Tulid teel vastu, ma küsisin, et kas kooli poole, nad noogutasid rõõmsalt. Ma siis mõtlesin, et täpsustan veel, et kas ministeeriumist. Nemad noogutasid jälle.

Saar: No need olid olid ju Utno ja Nurk, kes tulid varasema Narva rongiga. Kus on siis kontrollid ? (Lahkub)

Mati: (Naerab) Tõid kolmandikud ära. Tubli töö.

Joonas: Kust mina pidin teadma. Nad olid nii tähtsate nägudega.

Mati: Palun kandke mulle võileivad voodisse. Ma olen ka tähtsa näoga mees.

Joonas: Ah, jäta. Ma sõitsin veel vaikset sammu, et härrad tolmuseks ei saaks ja pärast pidin ikka nende hõlmad puhtaks kloppima.

Mati: (Naerab) Vaata seal tulevad kooli poole kaks portfelliga meest. Direktor jookseb neile vastu. Aga võib- olla on isegi hea, et tähtsaid mehi vankri peale ei võetud. Eelmisel aastal hobutallipraktikal mul juhtus ohi hobusele saba alla minema. Aga ega see sunniks seda kannatanud.

Joonas: Vibutas siis sulle sõrme või noomis hoopis.

Mati: Ära plära. Tulen just peale tööd uljalt vankril püsti seistes mõisa poole. Andsin hobusele sellise sõbraliku plaksukses vastu sinki, tema aga keerutas saba ja tõmbas ohja saba alla, hakkas lõhkuma ja mind oma kehavedelikuga pritsima.

Joonas: Ütle nagu oli, kuses su täis.

Mati: Lossi juures, direktori ukse ees, tegi tee täisnurkse käänu vasakule, selle kurvi ma võtsin vähemalt sajaga, ime, et vanker kummuli ei kukkunud. Olin vahepeal istunud ja saagisin elu eest ohjadega, aga ega tema ei kuulanud. Üle silla muutus tee munakivisillutiseks. Vanker hakkas hirmasti kolisema, kast hüppas vankris ja libises ettepoole vastu hobuse kandu. Hobune hakkas lõhkuma, kuni jalad jäid kasti kinni ja hobune külili kukkus. Hüppasin eluga vankrilt maha, kahmasin päitsed pihku ja talitasin ta käekõrval talli. Tallipoiss vaatas mind pikalt aga ei öelnud midagi. Nii kusena ei ole ma kunagi olnud.

Joonas: Lasid ise ka veidi juurde?

Mati: Kes seda teab. Mõne tilga äkki paningi.

(Siseneb õpetaja Saar)

Saar: Õpilane Joonas. Vähe sellest, et te unustasite ministeeriumi kontrollid jaama, millest me räägime hiljem. Sest ausalt öeldes on koolijuhtkonna käskude eiramine siiski teatavat karistust väärt. Lisaks on mul teada, et te pole ühinenud ka veel ühegi taidlus- ega spordiringiga. Ma soovitaksin  teil siiski oma vaimse tervise eest hea seista ja tulla meie näitemänguringi. Samuti ootab teid meie koor. Teataval määral rehabiliteeriks see teie tänast tegu.  

Joonas: Ma pole kunagi isetegevusega tegelenud.

Saar: Siis on ka viimane aeg. Eesti keele kaunis kõla on vaimustanud paljusid kirjanikke, kes selle abil on loonud säravaid kujutluspilte, et nõukogude noorsugu võiksid neid lavalt ka teisteni tuua.

Joonas: Ja muidugi

Saar: Peaelgi on nädala pärast tutvuspidu, kus me peame üles astuma. Ootan teid siis mõisasaali täna õhtul kell 7 näitemänguproovi. (Lahkub)

Joonas: Ma ei saanud midagi aru, mis ta ütles.

Mati: Ega mina ka pole saanud. Kui mind värvati, siis vaatasin talle esimeses näitemänguproovis suurte silmadega otsa ja ei öelnud tunni jooksul sõnagi. Ainult mõmisesin ja kõndisin jalgu lohistades üle lava. Rohkem ei kutsutud. Ju leiti, et pole sobilik. Proovi õhtul järgi.

MUUSIKA

III STSEEN

Kojamees Karla astub tuppa:

Karla: Poistel kõik kenasti korras.

Siseneb Joonas

Joonas: Tervist

Karla: Terekest noorsand. Mulle öeldi, et esimene kursus on määratud appi puude alust parki riisuma. Tahtsin öelda, et homme kell 3 peale lõunat ootan teid kõiki trepi ees.

Joonas: Meil on näitemänguproov samal ajal.

Karla: Sellega tuleb harjuda, et ikka mitu asja käib korraga. Näitemängu võite pimedas ka teha, aga lehed tuleb valges ära riisuda.

Joonas: Hea küll, ma annan teistele teada.

Karla: Omal ajal elasin ka mina siin toas. Sõjagi elasin siin üle. Seisin aknal ja vaatasin kuidas lennukid Tallinna pommitama lendasid.

Joonas: Kas siis sõja ajal ka kool töötas?

Karla: Töötas ikka. Ega see elu siin nii kurb ka olnud. Sõda või mitte, aga elu läheb edasi. Käis kuuldus, et mõisa piiritusevabrik lastakse õhku. Aknad tehti lahti, et . plahvatuse surve klaase puruks ei lööks. Plahvatus jäi aga tulemata. Vaatides olev eluvesi lasti aga munakivisele mõisaõuele maha, mida siis moonakad mannergitesse kogusid. „Aga mis te sellega tegema“ ahastas mõisaproua, kes eesti keelt kangelt rääkis. „See ju sõnnik“. „Vaadake proua, seletas toredate vurrudega moonakas, see sitt valgub põhja ja peale jääbi ilus puhas viin. Pull lugu. Seoses pulliga meenub mulle veel üks juhtumine. Kontrollid tulid kord viinavabrikusse, aga sealt läks
praagatoru otse pulli talli, mehed aga ajasid jälle viina oma tarbeks,
kontrollide saabudes lasti viin praagatoorusse ja pull jõi ennast täis. Ronis siis mööda kaldteed talli katusele ja kukus sealt alla.  Surnud pull tuli seadusekohaselt lahata ja surma põhjus registreerida, selleks, et mitte kahjurluse eest laagrisse minna tuli veterinaarile maksta, kes tuvastas "marutaudi". Järgmine maksmine oli Tartus laboris,
kuhu mehed õnnetu pulli peaga läksid ja jälle tõendi said.

Joonas: Kas rinne siit ka näha oli ?

Karla: See käis siit kordi üle. Raudtee siin samas ju. Eks me jäänud ükskord ka kahe poole vahele. Selle maja all siin on tsementlaega kelder, kuhu ümbuskonna elanikud pommivarju tulid. Keskpäeval algas mõlemal vaenupoolel lõuna - salooga. Naised panid siis kiiruga koju lehmi lüpsma. Täpselt kell 1 läks madin edasi. Üks saksapoiss oli meie aiamaa äärde endale kaeviku kaevanud ja luuras seal, kui korraga vene mürsk otse tema kõrval plahvatas ja ta üleni mullaga üle lõi. Ja kui eided tagasi ruttasid, ja see sealt mulla alt välja ronis, arvati küll, et nüüd on vanapagan maa peale tulemas. Üks naine äsas talle mannerguga pähe. Pärast pandi kirja, et sai haavata vaenuliku külaelaniku rünnaku tagajärjel. Jah, eks nähti siin igasugust.

Joonas: Kas sõdurid siis päris mõisas elasid ?

Karla: Mõisas ikka. Kus mujal. Kord olin soos karjas, kui algas paugutamine. Hüppasin välgu kiirusega jõkke. Kohalik Omakaitse tegi haarangut ja kaks punaväelast võeti vangi. Need olid näljas ja lõdisesid hirmust. Üks siis palus, et lõigake mul keel ära aga jätke kõrvad alles. Eks politrukid olid mehi hirmutanud, et sakslased lõikavad vangidel keeled suust ja kõrvad peast. Anti neile süüa ja saadeti mõisa tööle. Mehed olid segaduses, said peksu asemel hoopis hea elu peale. Läksid siis nad üks päev metsa lõikama. Kahekesi läksid ja neljakesi tulid tagasi. Tulid vabatahtlikult punased välja.

Mati: (tuleb uksest sisse) Oh, kes külla tulnud. Karla isiklikult. Kuidas õppemajand õitseb nõukogude viljakates tingimustes. Iidne eesti rahva toit mais mühab nii mis hirmus. Kas teie olete ka tähele pannud, et praegu on ka sital hoopis parem lõhn, kui oli kodanlikus Eestis.

Karla: Õige bravuurikas täna. Sa ole oma sõnadega ettevaatlik. Siin majas on ka seintel kõrvad.

Mati: Lõikame ära nagu vene vangidel.

Karla: Neil jäid keel ja kõrvad alles, aga sinu terav keel võib küll kärbitud saada.

Mati: Tohoh. Hetk tagasi pidi Jaan küll pea- aegu keelest ilma jääma.

Karla: Mis sa räägid?

Mati: Tuli teine suure jutuga, et Jänijões silla all meetrine luts peesitab. Panime jõe poole jooksu ja oh imet, oligi luts seal. Tõesõna. Jaan viskas võrgu sisse ja sai väikse rapsimise järel teise kätte. Aga sellist kalameheuhkust tuleb ju kärpida. Kui siis talle pabeross ulatati, oli seda tubakapuru vähese püssirohuga täiendatud. Tead kui Jaan suitsu süütas, kui käis säärane kärgatus. Oleksite te poisi nägu näinud. Endal juuksed peas püsti, nina tahmane, suitsust polnud jälgegi. 

Karla: Pole ajadega midagi muutunud.

MUUSIKA

IV STSEEN

Poisid lesivad voodis loevad raamatut. Tuppa astub kehalise kasvatuse õpetaja Fjodor.

Fjodor: Terekest. Nüüd poisid on kuri karjas.

Poisid: Tere

Mati: Mis siis juhtus ?

Fjodor: Mati, sina tead, tulevad ametikoolidevahelised spordivõistlused.

Mati: Oo, jaa. Koolil on sellega suured ootused. Pole ju Jäneda poisid kunagi spordiradadelt auhinnata lahkunud.

Fjodor: Kõik on õige, aga üldvõitu pole veel saanud. Selletarvis vaja igal alal esineda täis koondise ja parimate tulemustega.

Mati: Eks ta ole jah. Kas mõnel alal siis esindaja puudu.

Fjodor: Puudu jah. Maadluses üks mees puudu. (Vaatavad mõlemad Joonast)

Joonas: Ärge mind vaadake. Ma olen juba näiteringis. Ma pole kunagi kellegagi kättki surunud. Jätke järgi.

Fjodor: Pead tulema ainult kohale. Kolmanda kursuse Jaanile ei saa keegi vastu. Seisad tema vastas.

Joonas: Jätke järgi. Mul on kondid nagu õlekõrred. Ma võin talle luuletust lugeda aga maadlema ei hakka.

Mati: No, kes siis matil vastasele luuletust loeb. – Tulen linnast lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt. (maadleb samal ajal Joonasega)

Joonas: Jäta järgi.

Fjodor: Meil oli korra nii. Poiss nagu karu oli Peeter, aga polnud maadelnud, siis oli meil meistersportlane Kivi. Saatsime Peetri võistlustele ja matile ka. Enne tegime väikse õppetunni, et ta ikka teaks kuidas liigutada. Kivi oli aga osav kukkuma, siis see Peeter seisis pea- aegu ühe koha peal ja Kivi muidkui lendas. Aga, et asi aus oleks lõpu eel, läks Peeter siiski selili. Aga vastased vaatasid, et kus see on tugev mees. Kõik olid pärast vigastatud ja haiged, ei tahtnud keegi temagi kokku minna. Ja kaks esimest kohta olidki meie omad. See ongi nagu teater. Seda sa ju oskad.

Joonas: Ei, ei. Ma ei tule.

Mati: Kool vajab sinu keha, riik vajab vaimu, vanematele jäävad koolimaksud. Tule nüüd lähme proovime. (Lükkab uksest välja)

Muusika

V STSEEN

Kooli aula.
Mati (pidulikult riides): Lugupeetud seltsimehed!! Neiud ja noormehed sotsialistliku kooli kasvandikud. Alustame meie tanstuõhtu taidluskavaga. Teie ees on esimese kursuse tudeng Joonas. Kuulete Juhan Liivi luuletust „Metsa hääled“

Joonas:  

Kui lustil kõndisin kauge karjamaale

Kui kodunt saatis mind mu emake

Kui näitas tema ligi lille raale,

Kust kenamad ma andsin temale

Ja kui ma sügisega koju tulin

Ja kooli saatis mind mu emake,

Siis puude salaline sügav sahin

Mul oli jäänud järjest südame.

Mati: Esineb teise kuruse õpilane Kaarel lauluga „See oli ennemuistel aal“.

Vello: Kaarel jäi haigeks. Ma olen Vello.

Mati: Esineb teise kuruse õpilane Vello lauluga „See oli ennemuistel aal“.

Vello: Mul oli see heeringalugu.

Mati: See on see sama.

Vello: Kindel vä. Kuule, ma ei mängi klaverit

Mati: Ma saadan ise.

Vello: See oli ennemuistsel aal

Kui heeringas elas kuival maal

Tema hiiri, rotte hävitas

Teda peeti kassi asemel

Siis kaljas kahe mastiga

Läks teel soolalastiga

Sel ajal sool oli kallis kraam

Ja sada kuldnat maksis aam

Seal laeval oli  heeringas

Kes hiiri, rotte hävitas

See heeringas oli maiasmokk

Tal maitses hästi soolavakk

Ta pugis soola hoolega

Just mõlema suu poolega

Ei pannud süües tähele

Kui näris augu laevasse

Siis kaljas kahe mastiga

Läks põhja soolalastiga

See peale Neptun vihastas

Ja ütles kuule heeringas

Et kaljasesse augu sõid

Ja uue laeva põhja lõid

Selle karistusesk pead nüüd sa

ka merevee sees elame

Sest ajast tõsilugu see

On merevesi soolane

Mati: Alustame tantsuõhtuga.

(Kõlab muusika. Poisid seisavad ja vaatavad saali poole. Nügivad teineteist. Mati ja Joonas lähevad üheaegselt ja paluvad saalist sama neidu tantsule. Mati lükkab Joonase kõrvale ja palub ise. Joonas võtab esimese ettejuhtuva, vaadates samal ajal tantsijaid, avastab, et temaga käsikäes seisab hoopis meesterahvas. Kummardavad ja saadavad kohale).

VI STSEEN

Joonas magab voodis. Sisse astub Mati. Õnnetu olemisega.

Mati: No nüüd on siis käes. Lendan siit koolist.

Joonas: Mis sa seletad.

Mati: Vahele jäin.

Joonas: Mille vahele.

Mati: Mitte mille, vaid kellele.

Joonas: Mis see kell on ?

Mati: Mitte nii palju, et pimedus oleks varjanud.

Joonas: Mis juhtus siis?

Mati: Pulliühing organiseeris peale pidu väikese väljasõidu. No meil tekkis peale pidu plaan minna tüdrukutele külla. Tüdrukutel oli aken lahti jäetud. Meil ei olnud vaja muud teha kui aknast sisse ronida. Korraga lööb taskulambi tuli särama. Mina ripun kättpidi räästa küljes. Dire ja Fjodor on all ja sa taevas, mis sõnadega meid rünnati. Lasin käed lahti ja mõtlesin, et saan ajama. Maandusin tuhkpuu põõsasse ja võtsin jalad selga. Kuulen selja taga sammud tulevad järele. Tormasin  kooli uksest sisse. Hoog oli aga nii suur, et ei võtnud 180- kraadist kurvi välja, et trepist üles oma tuppa jõuda. Nii põrutasingi piki koridori pesuruumi ja sealt edasi kempsu. Kükitasin augule ja jäin vakka. Kuulen -  keegi on pesuruumis. Piilun tasakesi välja. Näen kaks kuju seisavad pimedas. Kükitan edasi. Põlved juba tuimad. Ja siis umbes 10 min. pärast kostab dire hääl „Noh, kui kaua teil seal veel läheb“ Pidin välja tulema. Viidi ülekuulamisele. Hommikul on komsomoli komitee koosolek minu personaalküsimuses.

Joonas:  Et sul ka nii väike häda oli, äkki oleks veel istunud, oleks ära läinud.

Mati: Mul ei olnudki häda.

Joonas: Mis sa seal kempsus siis tegid.

Mati: Peitsin ennast.

Joonas: Mispärast.

Mati: Sa kuulasid ka mis ma sulle rääkisin või. Me tahtsime tüdrukutele külla minna.

Joonas: Oh, sa paganas.

Mati: Nüüd võtab kohe vanduma.

Joonas: Siis on sinuga ju kehvad lood.

Mati: No, mida ma siis räägin kogu aeg.

Joonas: Hommik on õhtust targem. Keera praegu magama. Hommikul mõtleme midagi välja.

MUUSIKA

VII STSEEN

Tuppa astub ülikonnas lakutud soenguga dirketor. Istub laua taha.

Siseneb ka Mati.

Direktor: Mati. Tore sind ma ostisingi.

Mati: Tervist seltsimees direktor.

Direktor: Nagu sa kuulsid pole õpilased sinu käitumisega koolis rahul.

Mati: Jah.

Dirketor: Komsomoli komitee palus kaaluda sinu õppetööst kõrvaldamist.

Mati: Jah.

Direktor: See on keeruline olukord ka kooli jaoks.

Mati: Jah.

Direktor: Ei tee ju kooli mainele head, kui siit õpilased välja kukuvad. Kui neid kukkujaid liiga palju on, võin ka mina kukkuda.

Mati: Jah

Direktor: Joonas, ma usun, et sa mõistad, et sa oled meid kõiki oma käitumisega pannud väga täbarasse olukorda.

Mati: Jah.

Direktor: No muidugi kui te oma tegudega näitaksite, et olete meie koolipere vääriline õpilane, võiksime kaaluda sulle väikese katseaja andmise võimalust.

Mati: Milliste tegudega?

Direktor: No vaadake Joonas. Nõukogude ühiskond on veel nii noor ja loomulikult on siin inimesi, kes sooviksid õõnestada meie helget tulevikku.

Mati: Jah.

Direktor: Noo ...

Mati: Mida?

Direktor: Mis te sellest arvate?

Mati: Kindlasti on jah.

Direktor: Nii.et sa oled sellest kuulnud.

Mati: Ei, ma lihtsalt niisama

Direktor: Mida siis on räägitud?

Mati: No et vanasti oli sõnnikul rammusam olek.

Direktor: Ja. Mis mõttes ?

Mati: No vedelat oli vähem.

Direktor: Aa. Kes nii rääkis.

Mati: Mida ?

Direktor: Et vedelat oli vähem.

Mati: Ma ei tea konkreetselt.

Direktor: Mul on vaja nimesid.

Mati: Kõik, kes laudas on käinud, räägivad nii.

Direktor: Öelge nüüd veel, et lehmad avaldasid arvamust. Nimed palun.

Mati: Noo. Punik ja Kirjak.

Diektor: Mitte lehmade. Kas sa teed minuga nalja. Sa pead mõistma, et sinu olukord on niivõrd keeruline, et iga vale sõna võib sind siit koolist minema saata. Õõnestajate nimesid on mul vaja.

Mati: Mina ei tea tõesti kedagi.

Dirktor: Aga sinu toanaaber Joonas.

Mati: Mis temaga on?

Direktor: Tema on ju kulaku võsu.

Mati: Mis kulaku. Vaevu tulevad ots-otsaga kokku.

Direktor: Ja. Aga sinki söövad küll. Pealegi on kuuldud teda räägitavat, et nõukogude Eestis on taevas pilvine.

Mati: No ja, mis teha kui kogu aeg sajab.

Dirketor: Ah nii, et ka sind on jõudnud ta oma suhtumisega nakatada.

Mati: Mis suhtumisega? Kas teie pole siis õues käinud. Sajab ju.

Dirktor: Jälgige siis ajalehest ilmatedaet. Millegipärast ei tea nemad sellest midagi. Kes veel nii räägib?

Mati: Kõik räägivad.

Direktor: Kes kõik?

Mati: Kui õues sajab, siis kõik räägivad, et sajab ja et vilja ei saa kätte.

Dirktor: Nii. Nüüd süüdistate nõukogude noort riiki ka näljahäda põhjustamises.

Mati: Mis näljahäda? Ma räägin, et viimasel ajal sajab vihma.

Direktor: Tundub, et olukord on hullem, kui ma arvasin. Õõnestajad on oma võrsed sügavalt meie kooliperre ajanud. Mati. Ma ütlen sulle otse. Sind päästab koolist väljaarvamisest see, kui kõigist negatiivsetest ilmingutest mulle kohe ette kannate.

Mati: Et kui sajab või.

Dirktor: Just. Kui sajab ja kui keegi seda kritiseerib. Eriti tähelepanelik olge oma toakaaslase vastu. Tundub, et tema kodust on pärit sellise suhtumise alged.

Mati: Jah.

Direktor: Kas teil on selge. Ma tahan kuulda igast jutukesest siin koolimajas. Ja teie olete siin minu kõrvadeks. Selge. Ainult siis võite oma kooliteed jatkata.

Astub uksest välja.

Muusika

VIII STSEEN

Mati istub toas. Siseneb Joonas.

Joonas: No räägi. Mis otsustati.

Mati: No, mis seal ikka. Pakin asju.

Joonas: Ja kohe suunati pakkima ja ei pakutud mingit võimalust.

Mati: Pakuti. Tahtsid, et ma ...

Joonas: Mida siis.

Mati: noo. Ei midagi. Kuule, ega sa oma isaga pole viimasel ajal kohtunud.

Joonas: Mis temaga siis on.

Mati: Aha ma nii sama, et millest teie räägite, kui kohtute.

Joonas: Ah, millest ikka. Eks maast ja ilmast.

Mati: Ilmast?

Joonas: No jah. Sajab viimasel ajal ju kogu aeg, ei saa vilja kätte.

Mati: Kas see on tema meelest nõukogude ühiskonna süü?

Joonas: Ära plära. Kuidas saab ilm kellegi süü olla. Sa oled õite imelik.

Mati: Anna andeks. Ma ei tea , mis ma räägin.

Joonas: Ära mossita. Ma mõtlesin välja.

Mati: Mida?

Joonas: Kuidas sind sellest jamast välja aidata.

Mati: Noo.

Joonas: Luba käsi südamel komsomoli komiteele, et sa käid ühiskondlikus korras kohalikele talunikele loenguid pidamas. Ma tulen sulle appi. Ma rääkisin kohaliku majandi esimehega. Ta oli rõõmuga nõus vastu võtma lektoreid, kes uuema aja tehnoloogiaid töölistele tutvustaks.

Mati: Mõte on hea, aga ei aita vist. Mulle öeldi, et võin jatkata vaid juhul kui koputajaks hakkan.

Joonas: Koputajaks. Aa. Sellepärast sa alguses ... mu isa kohta küsisid.

Mati: Anna andeks. Ma ei tea, miks ma seda tegin.

Joonas: No, rahu. Kutsume kokku uue koosoleku.

Mati: Ah. Võib- olla lähengi loenguid pidama. Töömehi on samuti alati vaja.

(Paneb asjad kohvrisse ja lahkub).

Muusika.

Etenduse TEEL KOJU tekst

Arlet Palmiste

TEEL KOJU

Tegelased

Mattis –

Artur –

Lena –

Silvi –

Dr. Metz –

Mari –

Sõjaväehaigla palat II maailmasõja päevil kuskil Ida-Virumaal. Seina ääres on voodid reas. Ühes voodis pikali Mattis. Mattis istub Arturi voodi serval ja ootab , et viimane ärkaks.

Mattis: Küll võib mõni magada. Venelased on varsti kohal, peame edasi liikuma. Ega keegi sind vedama ei hakka. Pead ikka ise hakkama saama. Kuidas saab sellise müra sees nii rahulikult magada?

(Siseneb õde Lena)

Mattis: See annab siin vist varsti otsad, ei liiguta enam üldse. Natuke hingab, aga väga harva. Ma hingan poole tihemini.

Lena: Ära muretse. Temaga on kõik korras, nad olid 72 tundi siia tulnud ja vahepeal vist magada ei saanudki. Andsime talle valuvaigisteid ja rahusteid.

Mattis: Mulle oleks ka vaja ?

Lena: Mida sulle vaja oleks?

Mattis: Kui sa nii nüüd küsid, siis tuleb muidugi igasugu mõtteid pähe, mida kõike võiks tahta. Aga eks antud olukord on soovide osas siiski piiratud.

Lena: Saad peagi välja ja koju puhkusele. Küll sa kodus saad oma soovid kõik täita.

Mattis: Koju tahaks küll, aga ega siis kodus veel kõiki soove täita saa. Sina jääd ju siia. Mul oleks vist rahusteid vaja, sest süda puberdab sind nähes hirmsasti.

Lena: Lõpeta. Me oleme sellest sinuga rääkinud. Sa räägid ainult sellepärast nii, et sul kedagi teist siin võtta ei ole. Saad haiglast välja ja räägid igale vastutulevale neiule sama juttu. Mina sinu sõnu ei usu. Mine nüüd oma teki alla, et doktor sind siit ei leiaks.

Mattis:  Lenakene. Ma pakiks su oma sõdurikotti ja võtaks koju kaasa. Nii kallis oled sa mulle, et sinust loobuda küll ei tahaks. Tule istu minu voodiservale.

Lena: Lena ja Lena. Tean, ma neid mehi küll. Ainult üks asi on mõttes. Istu voodiservale ja siis oled juba upakil seal.

Mattis: Kus sina tead, mis minu mõttes on või mida sinult paluda tahan?

Lena: Seda sinu rumalat palvet, mis seal juuste all liigub, mina küll täitma ei hakka. Ei istu mina sinu voodile. Ära loodagi. Pealegi oled sa haige.

Mattis: Hakkad ohvitserile vastu? Tule nüüd julgesti. Ma usaldan sulle midagi, mida keegi teada ei tohi.

(Siseneb Dr. Metz)

Metz: Kuidas patsiendil on?

Lena: Temperatuur on normi kiires ja haavas põletiku pole.

Metz: Siis on lootust taas varsti rindele saada.

Mattis: Sellega nüüd küll kiiret ei ole. Las ma ikka olen siin veel, ma pean ju jõudu ka koguma.

Metz: Sõduri kohus on oma kodumaad teenida ja praegu on parim viis selleks relv käes vaenlasele vastu astuda.

Mattis: Mul ei ole nende vastu ju midagi. Pealegi on vene väes nii mõni meie oma küla poiss. Elu aeg koos koolis käidud ja muid lollusi tehtud ja kuidas temast nüüd korraga vaenlane sai.

Metz: Lollus. Kui sa oled oma selga vedanud vaenlase mundri, siis oled vaenlane, kes tuleb hävitada. Arvad, et nad sind ellu jätaks, kui te kohtuma peaksite?

Mattis: Usun küll.

Metz: Sõdur usub ainult oma ülemuse käskudesse ja füüreri eksimatusse. Lõpetage see oma peaga mõtlemine. Kaks päeva veel ja siis lähete rindele tagasi.

Mattis: Ma räägin vaid , et see pole minu sõda. Minul pole oma küla poiste vastu mingit vaenu. Ma tahan lihtsalt koju

Metz: Koju saate vaid võitjatena. Seega pingutage, et sõda võidukalt lõpetada ja jätke hala heinamaadest ja lüpsilehmadest. Kõik see toimib praegu suure eesmärgi nimel. Ja selleks eesmärgiks on vaid võit selles sõjas.

Mattis: Kas rindekangelasele oleks äkki ette nähtud ka pudel viina. Valu vastu.

Metz: Sõduri silm ja meel peavad selged olema. Kui patsient ärkab, siis tulge öelge mulle kohe. Head paranemist. (lahkub)

Lena: Katsu nüüd terveks saada.

Mattis: Mina lasen siit jalga.

Lena: Kuhu sul minna, võetakse kohe kinni. Saadetakse tagasi ja saad veel kartsa ka. Nii mõnedki on üritanud.

Mattis: Mõned on üritanud, aga mina lähen. Tule minuga kaasa.

Lena: Jah. Rumal oled. Katsu nüüd puhata. (lahkub)

PILT

Mattis istub magava Arturi voodi serval ja vaatab teda.

Mattis: Kus sa võid ikka magada. Sul lamatisi pole juba.

Artur: Kui sa juba üles ajasid, siis too parem kohvi ka.

Mattis: Kangemat ei taha või, äkki siis härrale juba kohvi ja konjak ka.

Artur: Ära ei ütleks. Siis kui sul mõlemad on olemas, tule tagasi.

Mattis: Millal sul sünnipäev on?

Artur: Mis sul nüüd sellest?

Mattis: Ohvitseridest sünnipäevalistele on 2 pudelit viina ette nähtud. Äkki on meil siiski pidu oodata?

Artur: Sellest jäid küll napilt ilma. Mul oli sünnipäev täpselt 10 päeva tagasi.

Mattis: Pole võimalik. Kus su viinad on?

Artur: Jäid välja võtmata.

Mattis: Näita seda oma dokumenti.

Artur: Mis sul sellest?

Mattis: Lihtsalt näita.

Artur: (urgitseb taskust paberid) Ole lahke.

Mattis: Selge. See on lihtne probleem. (võtab pliiatsi ja kirjutab midagi dokumentidesse) Vaata, sul on täna sünnipäev. Teadsid seda või? Palju õnne.

Artur: Mis moodi?

Mattis: Vaata ise oma dokumentidesse. 10 päeva on täpselt paras aeg, et 3. novembrist saaks 13. november. Palju õnne!

Artur: Kenasti tehtud, aga see ei lähe läbi.

Mattis: Küll sa näed , et läheb. Lippa nüüd õdede juurde ja lase endale viinad välja anda.

(siseneb Silvi)

Mattis: Silvikene, kuidas sa siis niimoodi ilma lilledeta tuppa tuled. See ei sobi mitte. Auväärt Itaalia ohvitseril on ju ometi täna sünnipäev.

Silvi: Tõesti või? No sellisel juhul siis palju õnne. Seda läheb teil vaja.

Artur: Seda küll. Suur tänu.

Silvi: Narr kuidagi tühja käega õnne soovida, aga mida sa siin ikka pakkuda oskad.

Mattis: Oskad, oskad. Kas sa siis ei tea, et ohvitseridele on sünnipäeval 2 pudelit viina ette nähtud. Äkki lippad nüüd kähku ja tood ära.

Silvi: Kuidas härrad soovivad, kui on ette nähtud, eks siis tuleb tuua.

Mattis: Tundub, et sünnipäev saab kohe hoo sisse.

PILT 2

Sisenevad Silvi ja dr Metz

Metz: Kuidas siis nüüd nii-öelda see sünnipäev saabus? Näidake paber siia. (ulatab passi) Tundub, et asi on õige. Miks te sellest varem teada ei andnud?

Artur: Eks ma olin vähe uimane ja mida ma siin ikka eputan peoga, kui kõrval mehed vaevlevad.

Metz: Aga siiski otsustasite ettenähtud privileegid korralikult välja võtta.

Artur: Eks mehed ole samas ka väikese lõõgastuse ära teeninud.

Mattis: See on õige jutt. Närvid on täitsa läbi.

Metz: Hea küll. Ma pean teid enne läbi vaatama, sest haigetele , kelle tervislik seisund ei luba alkoholi tarbida, pole lubatud ka jooke väljastada.

Mattis: Ega siis tema peagi võtma. Ise kuulsite, et mehed tahavad lõõgastuda.

Metz: Olge nüüd korra vakka. Teie näidake keelt, vaadake mu sõrme. Käsi liigub, jalad liiguvad.

Artur: Kõik on korras.

Metz: Kui kõik on korras, siis on aeg rindele minna.

Mattis: Ta kipub kiirelt väsima. Magab kogu aeg.

Metz: Tänan diagnoosi eest.

Mattis: Kuidas siis jääb?

Metz: Millega. Rindele minekuga?

Mattis: Ma mõtlesin ikka jookidega.

Metz: Hea küll. Mis on ette nähtud, see tuleb väljastada, kuid olge mõistlikud. Õde olge kena ja tooge kaptenile tema sünnipäeva joogid. Palju õnne ka.  (Lahkub)

PILT 3. Pidu

Artur:  Aga sina ise? Kuidas sa siia sattusid?

Mattis: Mul on mürsukild õlas?

Artur: Kas sattusid tulejoonele liiga lähedale?

Mattis: Võib nii öelda küll. Tead, ma polegi seda lugu kellelegi rääkinud.

Artur: Mis lugu?

Mattis: Kuidas ma pihta sain.

Artur: On seal siis lugu , mida rääkida.

Mattis: On ikka. Kuula siis. Olin üksi lagendikul, kui algas pommitamine. Eks see paugutamine käis juba ka varem, aga siis äkki kukkusid pommid otse minu kõrvale, nii et kõrvus lõi helisema. Kui su silme ees ei ole muud kui vaid tolm ja lendav muld, plahvatused tahavad kurdistada, siis ausalt kangelaslikkusele suurt ei mõtle. Kargasin esimesse pommilehtrisse. Tead ju seda vana sõjameeste tarkust, et ühte auku pomm kaks korda ei kuku.

Artur: Olen kuulnud.

Mattis: Igatahes lesisin seal ja tundsin hirmu. Lihtsalt hirmu kõige pärast. Siis korraga ühe järjekordse plahvatuse ajal hüppas minuga samasse  auku venelane. Ma ei osanud esialgu midagi teha. Vaatasime teineteisega tõtt ja kummalgi hakkasid käed relva poole liikuma. Samal ajal käis järjekordne kärgatus otse lehtri serval, mis lõi kogu augu mulda täis. Kui tolm vajus, siis lesisime augu põhjas suurest hirmust teineteise ümbert kinni hoides. Mina ja venelane. Ma ei teadnud mida teha. Seal me siis niimoodi olime. Kui pommitamine lõppes, ronisime august välja ja läksime kumbki oma teed. Siis avastasingi, et olin siiski saanud ühe mürsukilluga pihta.

Artur: Päris armas lugu.

Mattis: Mis armas. Sa pead lubama, et seda lugu edasi ei räägi.

Artur: Kellele ma seda räägin? Minu suu on lukus.

Mattis: Kuidas sinuga on, kas Sa oled muidu ikka Hitleri toetaja?

Artur: Eks sellega on nii ja naa

Mattis: Meil eestlased löövad käe püsti ja ütlevad Heil Hitler asemel Ei ütle. Keegi pole aru saanud, sakslastele kõlab kõik ühtmoodi.

Artur: Lase pudel parem ringi käima.

Mattis:  Kurat, selle jooki peab tarbima ikka mõistlikult. Muidu võib ei tea veel mida juhtuda. Kord enne suuremat riigipüha, 30. jaanuaril, anti meestele välja topelt ports õlut ja viina. Nii me siis istusime ja saime selle kraamiga alles hommikuks  ühele poole. Siis jooksis telki aga adjutant ja andis teada, et peastaabist tullakse meid pühade puhul üle vaatama. Kindral Knuth isiklikult. Minu jalad mind selleks ajaks enam ei kandnud. Mehed rivistati väljakule üles ja mindki ei jäetud maha. Mehed leidsid mulle ühe suure ja rahuliku hobuse. Upitati mind siis selle selga ja ma püsisin seal päris kindlalt. Kindral, aga jäi oma seltskonnaga hiljaks ja kui nad lõpuks saabusid, siis oli pool tundi krõbekülmas liikumatut istumist mu niigi vaevatud ihu lõplikult murdnud. Kui kindral meist möödas, lükkasin ennast sirgeks ja tõstsin käe tervituseks, aga kaotasin samal ajal tasakaalu ja kukkusin pea ees liikumatu hobuse seljast lumehange. Ülemjuhatus ei teinud sellest suuremat numbrit. Mind kanti sisse ja turgutati konjakiga taas elule.

Artur: Siis on sõjas viinast teinekord ikka abi ka. Kui hakkad öösiti isegi unes laipu nägema ja uinuda ei suuda, siis on see jook tihti ainus võimalus ennast reaalsusest eemaldada.

Mattis: No mida sina rindeelust tead. Ma olen aru saanud, et sina istud tagalas.

Artur: No , et kas siis nüüd just istun. Tihti on võimalus sõda lõpetada ka palju väiksemate ohvritega, selleks aga peab suhtlema. Lõputud sõidud ja vestlused. Mõnede vestluste puhul on viin ja vein kohustuslik osa. Soomlased näiteks. Neil on kogu aeg nii külm, et ilma alkoholita ei hakka nad ennast üldse liigutama.

Mattis: Kus sa nii hästi seda soomlaste asja tead?

Artur: Sealt ma ju praegu tulengi. Soomest. Kohtasin Soomes isegi Himmlerit. Arva ära kus.

Mattis: Himmlerit. Eks ikka siis presidendi lossis. Kus mujal.

Artur: Presidendi lossis kohtusin külmunud põdraga.

Mattis: Soomlased võivad juba põdrad kõik olla, aga presidendi kohta ei sobi siiski nii öelda.

Artur: See oli päris tavaline sarvekandja põder, mitte mingi soomlane.

Mattis: Põder lossis. Kuule sulle nüüd aitab. Sa hakkad juba päris segast ajama.

Artur: See on tõestisündinud lugu. Põdraga ei kohtunud me muidugi mitte päris lossis vaid lossi ees. Aga seal ta oli.

Mattis: Mis moodi siis?

Artur: Õhtul toimus bankett Soomes resideeruvatele  välisesindajatele. Eks Soome president üritab ka omamoodi rahusobitaja olla, kuid lahkus ise peolt siiski varakult. No ja kui üritus hakkas lõppema, siis asutasime ennastki kodu poole. Aga otse presidendi lossi ees lesib põder. Suured sarve vastu maad. Üleni märg ja väsinud. Hakkas juba jäässe minema, aga elas veel. Ju ta oli läbi mere ujunud ja just lossi ees veest välja roninud. Õues oli aga oma 20 kraadi külma. Mida oskasime meie teha. Koputasime siis lossi uksele ja adjutant avas. Kell oli juba üle südaöö ja maja oli vaikne. Küsib, et mida härrad soovivad. Meie vastu, et meie ei soovi midagi, aga presidendile külla tulnud põder on audientsi oodates jäässe läinud. Adjutanat paneb sõnatult ukse kinni. Me ei osanud midagi teha. Siis aga läheb uks uuesti lahti ja Soome president astub ise uksest välja. „Milline põder palus kohtumist?“  Me tutvustasime talle olukorda ja siis hakkas talle kiire, sest ka teised koduteel olnud diplomaadid hakkasid kohale jõudnud. Rumeenia suursaadikul oli pudel kaasa, mis kohe ringi lasti ja seltskonna tuju järjest paranes. Eks peagi tuli politsei kohale ja põder kaeti tekkidega ja viidi seejärel kuivama. Seltskond aga ei tahtnudki laiali minna, kuni lõpuks pidžaamas ja kasukas president öörahu välja kuulutas.

Mattis: Oleks võinud põdra ikka tuppa lasta. Mõne teise looma oleks kindlasti tuppa kutsunud. Mis sa sellest Himmlerist rääkima hakkasid?

Artur: Himmler. Himmleriga kohtusime Soome põhja osas ühes baasis. Nimi ei tule meelde. Jõudsin baasi hilinemisega, sest tee oli lumine ja hangede rohke. Mulle teatatakse , et Himmler läks juba sauna. Mis siis mulgi üle jäi. Võtsin riided seljast, keerasin rätiku ümber ja läksin ka. Saunas oli mehi terve hulk ja auru oli ka. Seal ta siis istus. Pisike, krimpsus ja rippuvate rindadega vanamees. Huvitav ikka kuidas inimene muutub, kui ta alasti kiskuda. Sellest hirmuäratavast koletisest, keda pool Euroopa kartis, polnud saunas enam midagi järel. Vaid köhiv ja näost punane täiesti tavaline vanamees.

Mattis: Ega suurte meeste sisse ei näe. Vaatad, et mees nagu ikka. Naisele truu, lastele hea isa, aga siis läheb ja laseb vagunitäie inimesi ahju lükata.

Artur:  Seda küll. Meenub üks lugu selle peale. Olime Soomes, päris põhjas. Vene ja Norra piiri lähedal. Seal oli suurepärane lõhejõgi. Kindral Heunert sättis ennast kalapüügile. Ausalt öeldes käis ta kalal iga päev. See oli tema kirg ja ka tema sõda. Seal jões elas üks lõhe. Loom mitte kala. Vana, suur ja auväärne. Kõik laplased austasid teda, sest keegi polnud teda kätte saanud. See kala oli kindrali jaoks saanud kinnisideeks. Forell oli nii julge, et oleks mõni päev varem kindralile hambad põlve löönud. Täies mundris, mauser vööl ja sääsevõrgud ümber läks ta jõe poole. Kapten Springenschmidt ütles, et forelliga ei tohi käristust välja näidata. Sa pead teda hoidma ja meelitama. Forelliga, aga siin on ometi tegemist lõhega , julgesin vastu küsida. Lõhe on suuremat sorti forell, vastas kapten. „Ilmselt on see lõhe võtnud mind jõest mine ajada ja ise siin peremeheks jääda. Eks näis , kes peale jääb“ ütles kindral ja hakkas jõe poole astuma. Selleks ajaks olid kohal ka automaatorist 10 Alpi kütti, et kahel poole jõge Norra ja Vene partisanide üllatuste eest kindrali kaitsta. See kummaline rongkäik jõudis jõeni ja kindral  astus vette. Mina ja vaatemängu jälgima tulnud laplased jäime kaldale piipu popsima. Nagu tamm seisis kindral rinnuni vees, õng nagu püss käe varrel. Ligi paar tundi oli läinud kui lõhe korraga kindralit ründas. Ritv tõmbus pingule ja kindral hakkas järgemööda kalale lähenema. Libedatel kividel otsis ta jalgadele kohta ja pidi mitmel korral kukkuma. Nii kui kala sa mõne suurema kivi tagant sabaga tugevamalt hoogu anda, pidi ka kindral talle järgi liikuma. See olukord oli kindrali jaoks uus.

Mattis: Mis need junkrud seal siis niisama passisid, läinud appi.

Artur: Vahepeal heitis kindral pilgu tagasi, kus oli Springenschmidt, kuid millist abi sai viimane talle  anda. Lahing kala ja kindrali vahel oli tõusude ja mõõnadega kestnud juba 3 tundi. Täies mundris, saabaste,  lampasspükstega, kiivri, sääsevõrgu ja mauseriga kindral oli lõhega kahekesi ja ilmselgelt kaotamas. Seda tajusid ka vaatemängu jälgivad laplased, kes ülemeelilult kihistama hakkasid. Seda häbi kindral ei talunud. Ta hõikas Spingenscmidti enda juurde, kes läbi rinnuni vee kindrali juurde kahlas. Kindral ütles talle midagi ja Springenscmidt läks mööda jõge kala poole. Jõudes kalani, kes kindrali enda järel vedas ja vahutavas jões oma elu eest võitles, võttis ta mauseri vöölt, kummardus kala kohale ja lasi silmi pilgutama kaks lasku kalale pähe.

Kõlab Õhuhäire

PILT. ÖÖ

Mattis: kurat, und ei tule. See katkematu paugutamine hoiab meeled ärksad.

Artur: Mida sa räägid.

Mattis: Mõtlen neile õudustele, mida ma näinud olen ja ei taipa, kuidas saan edasi elada. See painab mind ja ei lase lahti. Kõik need mehed, kes tormavad rünnakule ja ükshaaval kukuvad. Kukuvad ja jäävad.

Artur: Ma olen näinud , kuidas surnud ründavad.

Mattis: Surnud enam ei ründa. Nende jaoks on siis rahu.

Artur: Pole alati kindel. Itaalia saatkond Rumeenias asus Jassy linnas ühes kaunis hoones, mille omanik oli juut. Ta elas perega päris avalikult lootes, et tema majas asuv Itaalia esindus teda kaitseb. Ometigi ühel päiksest lõõskaval suvepäeval teda enam ei olnud ja polnud ka peret. Meil oli aga maja rendilepingut pikendada. Kartsin halvimat ja asusin asja uurima. Käisime läbi linna surnukuurid, haiglad  ja politseijaoskonnas, kuid jälgi temast polnud. Lõpuks teatas meile politseikomandör, et küllap on ta siis Podulis. Sinna oli kaks päeva tagasi saadetud kümne vaguniga rong juutidega. Istusime kohe autosse ja lootsime rongi veel enne laagrisse jõudmist kätte saada. Ilm oli kuum ja janu piinas. Õige pea jõudsime rongile järele. Tal oli paarikümne kilomeetri läbimiseks kulunud 3 päeva. Sellel rongil polnud kiiret, sõjaväe eselonid tuli ju ees läbi lasta. Loomavagunid inimestega olid laudadega kinni löödud. Ühte vagunisse oli topitud 200 inimest. Ma vaatasin seda rongi ja mõtlesin, kuidas need inimesed ilma veeta ja õhuta seal vastu peavad. Rong jäi tupikteele seisma ja kui me rongini jõudsime, käskisin vedurijuhil koheselt luugid avada. Kuna uksed olid plommitud, siis ei saanud ta seda teha ilma jaamaülema loata. Läksime jaamaülema juurde, kes küll vastumeelselt oma lõunasöögi katkestas ja tuli meiega kaasa. Lõikasime plommi läbi ja tahtsime uksi avada, kuid need ei liikunud, oli tunne nagu hoiaks neid keegi seestpoolt kinni. „Aidake seestpoolt ka“ hõikas jaamaülem, kuid seal ei tulnud väiksematki häält. Vaguniuks avanes äkki ja trobikond vange varises jaamaülemale peale. Surnud ründasid vagunist välja. Trobikondade kaupa varises neid veelgi vagunist välja. Jaamaülem, kes oli jäänud selle ootamatu laibalaviini alla, rabeles, et  annast vabastada. Me läksime tema võitluses talle appi ja vabastasime vaese vennikese. Ta kargas püsti ja käskis juurde rutanud sõduritel vaadata, kas mõni on veel elus, sest üks olla teda hammustanud. Sõdurid hakkasid elavaid otsides vagunist laipu välja viskama. Tasapisi hakkas rongi juurde kogunema ka kohalikud elanikud, juudid kaasaarvatud, kellel kõigil oli seal tuttavaid või sugulasi. Kokku oli rongis 2000 juuti, kes kõik peale ühe rinnalapse, olid surnud. 2000 laipa jäi lõõskava päikese kätte raudteetammile lebama. Ära parem küsi, et kas ma olen tulihingeline Hitleri toetaja. Me oleme vaid väikesed mutri suures masinas ja minu arvamus pole tähtis. Kui vaja löön käe püsti ja kiidan takka. Nii nüüd siis oleme tasa, pole vaja sulgi seda lugu edasi rääkida.

Mattis: Tahaks koju. Ma ei teagi, kuidas pere elab. Pole ammugi ühtegi kirja saanud. Mida me siin teeme? See pole meie sõda. Jäin metsa minemisega hiljaks, võeti kinni, pandi munder selga ja olingi märklaud venelasele valmis. Kogu selle sõja juures on kogu aeg ainult üks soov, üks unistus, ainult üks eesmärk  - saaks elavana koju. Mina siia ei jää. Saagu või hullem ja rindele tagasi enam ei lähe.

Artur: Mees võta nüüd rahulikult, kas see on ikka parim plaan. Vahele jääd , siis enam armu ei anta.

Mattis: Tead, mis meiega tehakse, kui siit kätte saadakse. Pannakse hange teetähisteks. Ma olen seda näinud. Seisavad vaenlase langenud ristmikul käsi õiget suunda näitamas. Ma ei taha saada teeäärseks tulbaks. Ma tahan koju.

Artur: Sa riskid liiga paljuga. Kui desertöörid kätte saadakse, siis maha lastakse.

Mattis: Ma liigun ainult öösel. Siit läbi metsa on koju vahest 100 km. Kaks-kolm päeva ja ma olen kodus.

Artur: Sa võta nüüd paar päeva veel puhata, küll jõuab.

Mattis: Ei jõua, see tallalakkujast doktor oleks mu juba täna rindele tagasi saatnud. Mul on enam-vähem korralik varustus olemas. Hätta ei jää.

Artur: Võta siis pudel vähemalt kaasa. Saad ennast soojendada.

Mattis: Ole sa tänatud. Sa anna minu poolt Lenale üks musi edasi. Annaks isegi, aga ei taha tüli teha. Kaitsku Jumal sind.

PILT

Lena, Silvi ja dr Metz seisavad voodi kõrval:

DrMetz: Ja teie siis ei näinud ega kuulnud midagi.

Artur: Tõesõna, et nii oli. Magasin nagu karu talvel. Võib nii öelda.

Lena: Mis temast saab, kui ta vahele jääb?

Metz: Sellel oleks pidanud varem mõtlema. Ma pean tegema koheselt aruande. Vaevalt ta kaugele on jõudnud.

Silvi: Tal olid jalad juba korras.

Metz: Ma loodan, et teil ei tule pähe rumalat mõtet öösel jalga lasta. Desertööri karistatakse kõrgeima määraga, võtke see teadmiseks. (lahkub)

Lena: Kuhu ta nüüd küll ometi nõnda läks?

Artur: Küll temaga on kõik korras. Ta palus sulle teha omalt poolt ühe musi.

Silvi: Või nii on lood, et nüüd kaubeldakse musidega.

Lena: Tänan.

Õhuhäire.

Lena: Kuhu ta nüüd ometi läks?  (väljub)

Silvi: Mõni päev veel puhkust ja saate ka edasi minna. Panen teile teki kenasti peale.

Artur: Silvi. Mul on sulle üks omavaheline jutt. Ei, ära karda midagi. See pole mõni selline jutt. Mul on üks  suur mure, mille lahendamisele saaksite kaasa aidata.

Silvi: Kapteni-härra, ma ei ole mõni selline tüdruk, kes meeste muresid lahendab.

Artur: Silvikene , sa saad valesti aru. Istu ja kuula. Sa pead lubama, et seda, mida ma sulle räägin , sa kellelegi edasi ei räägi ja selle vaid enese tead hoiad.

Silvi: Mina ei oska saladusi hoida. Parem ärge rääkige midagi, mida ei tohi edasi rääkida.

Artur: Silvi, kuula nüüd. Enne, kui ma Itaalia esindajana sideohvitseriks sain, kuulusin ma SSi ridadesse.

Silvi: Oh õudust. Need on ju loomad. Tuhanded süütud inimesed on saadetud tapale mitte millegi eest. Kapteni- härra, te olete küll väga meeldiv mees, kuid sellega mina leppida ei saa.

Artur: Kuula nüüd ikka lõpuni. Mina ei ole tapmistega kunagi seotud olnud. Kui siis ainult kaudselt. Ma olin samamoodi sideohvitser ja hoidsin kontakti SS ja teiste lahingüksuste vahel.

Silvi: See võib ju nii olla, kuid süütu inimene niisama SS ei satu. Kas te tahete öelda, et te ei teadnud, mida nad teinud on ja kui paljud on pidanud nende pärast kannatama.

Artur:  Eks ikka teadsin. Samas ega venelased halastanud, kui oli võimalus küla maha põletada, siis põletati, hoolimata sellest, kui palju seal naisi või lapsi elas. Samas ei vii see vaidlus minu mure lahendamisele lähemale.

Silvi: Mis suur mure see siis on, mille lahendamisele vaid mina saan kaasa aidata?

Artur: Vaata. Kõigile, kes kuulusid või kuuluvad SS, tätoveeriti kaenla alla veregrupi tunnused. Et vajadusel saaks kiirelt abi osutada ja samas saaks neid teiste hulgast kergelt eristada. Mõnel ajal oli see suisa uhkuse märgiks, praegu aga rohkem häbimärk.

Silvi: Nii, et teil on see märk, siis samuti kaenla all.

Artur: Just. Aga sa oled ju kuulnud, mida tehakse kätte saadud SSlastega. Ma võin ju tänapäeval kõik SS teod hukka mõista , aga kes mind usub. Venelane veel kõige vähem. Nii on saanud sellest lausa surmamärk.

Silvi: Ja kuidas siis mina sind aidata saan?

Artur: Silvi. Ma väga palun sind – lõika see veregrupi märk minu küljest välja.

Silvi: (hüppab püsti) Mida ma pean tegema? Te ei või minult sellist asja paluda.

Artur: Silvi. Palun vaiksemalt. Tuletan meelde, et ma palusin teil sellest mitte kellelgi rääkida.

Silvi: Te ei või minult sellist asja paluda. Millega mina seda lõikama peaks? Või kuidas seda teha. Ma olen näinud küll kuidas operatsioonitoas jäsemed eemaldatakse, aga ma pole seda kunagi ise teinud.

Artur: Silvi. Rahunege nüüd. Võtke skalpell ja lõigake see tükk nahka välja.

Silvi: Ma ei saa ju siin  teile tuimestust anda.

Artur: Mis tuimestust siin veel vaja on. Sünnipäevast jäi pool pudelit viina üle. Võtan selle sisse ja tuimestus tehtud.

Silvi: No hea küll. Ma teen seda, aga ainult selle pärast, et veel üks süütu inimene ei peaks surema. Oodake siis pisut.

(lahkub. Artur võtab pudeli ja joob, võtab särgi seljast. Silvi tuleb asjadega tagasi)

Silvi: Nii. Majas on praegu vaikne. Teeme siis ruttu. Kurat, olen kanalt sulgi kitkunud ja sealt karvu eemaldanud. Mis siis pisike nahatükk siin siis välja lõigata on. Heitke külili. Nii, võtke padi hammaste vahele, et te karjuma ei hakkaks.  Näidake nüüd siia. Ongi. Aga , mida te ütlete, kui keegi küsib, et miks siin kaenlaaugus arm on?

Artur: Ma ütlen, et plahvatus kiskus tüki välja.

Silvi: Võtsite õues päikest ja pomm maandus täpselt kaenla alla. Keegi ei usu seda juttu.

Artur: Küll ma midagi välja mõtlen. Lõigake nüüd juba. Mul on juba praegu paha.

Silvi: Padi suhu. Loodan, et teil on põiel käidud. Mina küürima ei hakka, kui nüüd alt lahti lööb. Ärge vibalege siin midagi. Kannatage ära. Väike nurk veel. Verd väga palju ei tulegi. Ma nüüd õmblen veel kinni ka. Ülikond on nüüd muidugi väiksem kui eelmine. Katsun kuidagi otsad kokku saada. No valmis. Mida ma selle nahatükiga teen. Tahate suveniiriks.

Artur: Tehke endale rahakott.

Silvi: Rahakott? Võib-olla siis juba tool.

Artur: Inimnahast tugitoole olen ma näinud.

Silvi: Inimnahaga kaetud tugitoolid?

Artur: Jah, need olid inimnahaga kaetud tugitoolid.

Silvi: Küllap need olid väga mugavad, istud kui süles.

Artur: See oli väga õrn ja õhuke, peaaegu läbipaistev nahk.

Silvi: Pariisis nägin ma inimnahka köidetud raamatuid, kuid tugitoolidest pole varem kuulnud

Siseneb Mari.

Artur: 17 sajandi Conversino lossis elanud krahv lasi oma tapetutel  - preestritel, mässulistelt, teeröövlitelt -  nahad maha nülgida ja kattis nendega tugitoolid. Ühe toolikorju nahk oli võetud ühe nunna kõhult ja rindadelt, nii et nibud olid veel pragugi näha.

Silvi: Oli ikka jõletis see krahv.

Artur: Mitu tugitooli saaks katta kõigi nende juutide nahaga, kes selles sõjas on mõrvatud.

Silvi: Miljonid tugitoolid.

Silvi: Mida te siit otsite proua?

Mari: Mul on poeg sõjas. Kirjutas viimati, et jõuab peagi koju, et taganetakse sellise hooga, et kodu juba paistab. Nüüd ei ole aga teda kusagil ja kirja ka pole.

Silvi: Kuidas teie poja nimi on?

Mari: Toomas. Toomas on tema nimi.

Silvi: Ei meil ole siin ühtegi Toomast.

Mari: Pea-asi, et ta ikka elaks.

Silvi: Küll vast siis ikka elab, sest muidu oleks ju teatatud vastupidist. Kas võin teile juua pakkuda.

Mari: Klaasi vett võtaks küll. Te polnudki nii pikk, aga vedasin kelku järel ja jõud sai kohe päris otsa. (joob) Sõda on ikka hirmus. Kui lahingus surma ei saa, siis võidakse sind tont teab, kus maha lasta. Kuskil pole varju.

Silvi: Siin võite hea proua ennast turvaliselt unda, istuge ja puhake jalga.

Mari: Tänan. Sakslased korraldasid meil külas lugemise katseid. Aeti kõik mehed külaväljakule kokku ja käsutati kolonni seisma. Siis tuli Sonderführer ja andis teada, et tuleb lugemise kontroll. Need, kes lugeda ja kirjutada mõistavad pidavat saama kontoritööle ja teised saadetama karjääri teeehituseks kive murdma. Anti neile siis ajaleht näppude vahele ja siis nad seal üks haaval lugesid. Kes mõistsid lugeda läksid paremale ja ,kes ei mõistnud, läksid vasakule. Parem olijad kihistasid naerda omavahel ja rõõmustasid, et lihtne elu ees ootamas. Siis veel luges viimane mees ja saigi kontroll tehtud. Vasakul seisis 67 meest oma kurba saatust oodates ja paremal 31 meest, kes õnnelikuna teistele näppu vibutasid „Oleks pidanud koolis käima ja õppima , kui selleks aeg oli“. Siis kõlas automaadivalang ja need 31, kes hetk tagasi rõõmustasid oma õnneliku tuleviku üle, langesid kõik surnult maha. Sonderführer vaatas seda ja ütles, et liiga palju haritud inimesi ei tee meile head.

Silvi: Ära sa sellest siin siis nüüd kõva häälega räägi.

Artur: Sinu poeg võitleb loodetavasti õigel poolel, siis pole karta tal midagi karta.

Mari: Ma tõin kelgul sea kaasa. Teil on siin kindlasti nälg ja kõhud tühjad. Kui saaks poja kätte, siis annaks sea kohe teile. Mul pole enam kedagi teist. Ainult Toomas.

Silvi: Päris sea tõite siia. Kuidas sa hea inimene sea maha lõid?

Mari: Ega ma teda löönudki. Mõtlesin, et siin mehi küll. Küll siis nemad löövad.

Silvi: Teil on siis elus siga kaasas.

Artur: Mahlane peekon kuluks küll ära. Pole juba ammu saanud.

Silvi: Kus ta sul siis on?

Mari: Jäi välja kelgu peale.

(Sisse tuleb Metz).

Metz: Mitte ei saa aru, mis siin toimub? Väljas jookseb ringi päris siga. Nagu meil polekski sõda ja sõjaväe laager. Arusaamatu.

Mari: Mis moodi ta jookseb? Mina sidusin ta kelgu külge kinni.

Metz: Seal oli rätik pähe seotud, nagu läheks tantsuõhtule.

Mari: Ma sidusin rätiku talle tõesti pähe ja kasuka selga, siis tundub, et kelgul on inimene, keda vaja haiglasse tuua. Sõdurid kipuvad varastama, kui midagi söödavat näevad.

Artur: Võtke see siga siis ometi kinni. 100 kilo peekonit lippab mööda õue ja teie ainult vaatate.

Silvi: Kuidas sa teda püüad, ega see mõni kassipoeg ei ole.

Metz: Proua, mis sundis teid seaga sõitma. Kas ei oleks jala lihtsam olnud. Nüüd selline segadus.

Mari: Ega ma seaga ei sõitnud. Mina sõidutasin ikka teda.

Artur: See rätikuga siga lippab nüüd juba ise köögi poole. Vaadake

(Õhuhäire.)

Silvi: Jälle pommitavad.

Metz: Kõik varjendisse (lahkub)

(Kostab plahvatus õuel)

Artur: Ai kurat, kus nüüd põrutas. See läks küll napilt mööda.

Mari: Benno

Silvi: Mis Benno?

Mari: Sea nimi oli Benno.

Artur: Sellest seast ei jäänud peale rätiku suurt midagi järgi

Silvi: Mida see Lena seal nüüd kõnnib?

Artur: Korjab peekonit kokku, mis veel korjata saab. Näe päris kobe sink on tal kaenlas.

Silvi: Lena, las see liha olla. Tule nüüd juba ära.

Lena: (Jookseb tuppa, liha kaenla all) Vaata, kus sain tüki liha.

Artur: Siit jagub kohe pikemaks ajaks.

Mari: Benno.

Silvi: Anna see tükk siia, peidame ära. Muidu viikase kööki ja siis võime värskest lihast suu puhtaks pühkida.

Lena: Kuhu sa selle tüki siis peidad?

Artur: Andke ma panen oma voodi otsa.

Silvi: See ei lähe mitte. Tulevad arstid läbivaatust tegema ja mis siis saab. Leiavad jalgade asemel hoopis käraka liha.

Lena: Andke siia. Ma panen voodi alla. Meie siin koristame ja keegi teine siia ei vahi.

MetZ: (siseneb) Sai öeldud, et kõik kohe varjendisse. Mida te siin veel passite? Kuhu te selle liha panite, mis te õuelt korjasite. Ma nägin küll.

Silvi: Pole siin mingit liha.

Lena: Mis liha.

Metz: Peitsite ära? Selle eest võiks teid ka sõjakohtu alla anda. Tooge välja ja viige kööki.

Mari: See oli Benno. Tahtsin tänuks Toomase eest teile tuua.  Saaks poisi sõjaväest vabaks oleks hea.

Metz: Mis Toomas, mis Benno. Proua, kes te olete ja mida te siin teete?

Mari: See oli minu siga seal kelgul. Tahtsin tuua tänuks, et saaks poisi sõjast vabaks, mul pole enam kedagi teist. Teie taganete niikuinii, äkki võiks poiss koju jääda. Siin ka abi vaja.

Metz: Taganemine on ajutine. See on ainult vägede strateegiline ümberpaigutamine. Mida teie sellest teate?

Mari: Ega teagi.

Metz: Pole teie poega siin ja seega ei oska meie teid aidata.

Silvi: Pole Toomast ja nüüd pole Bennot ka. Võtke lonks vett.

Metz: See , mis Bennost veel järgi on, kuhu te selle pannud olete.

Vaikus

Metz: Kuhu liha kadus? Mis see siit voodi alt välja vahib. Andke siia. (lahkub seaga)

Artur: No nii palju siis värskest lihast.

Lena: Ma lähen vaatan veel õue peale. Sealt leiab veel.

Silvi: Katsu ruttu teha. Need pommitajad võivad iga hetk teise ringiga tagasi tulla.

(Lena väljub)

Mari: Kus siis Toomas on.

Artur: Sõja aeg. Andke aega. Küll teie poeg välja tuleb. Äkki ootab teid juba kodus. Ise ütlesite, et oli kodu lähedal juba.

(Kostab uus plahvatus)

Silvi: Lena !!!!!

PILT

(Haigla voodid. Ühes lebab Lena)

Metz: See läks teil ikka väga õnnelikult. Haavas pole mingit põletikku. Niimoodi olete varsti juba jalul ja saate oma kohustuste juurde asuda.

Lena: Väga meeldiv.

Metz: Võtke rohtu ja hoidke sidet peal  Silvi, jälgige teda. Kui palavik peaks tõusma, siis andke kohe teada. (Lahkub)

Silvi: Sa oled ikka õnneseen. See pauk oleks võinud su jala päris otsast rebida. Nüüd jäid isegi kondid terveks. Küll see haav sul varsti kinni kasvab ja lippad jälle ringi.

Lena: Tean-tean. Aga valus on ikkagi hullu moodi.

Silvi: Pead nüüd magama jääma. Ma olen siin kõrval toas, kui midagi on siis ainult hõiska. Panen sulle veeklaasi ka siia.

Lena: Tänan

(Silvi lahkub, vaikus ja pimedus. Korraga hiilib pimeduses üks kogu tuppa.)

Mattis: Lena. Lena. Oled see sina.

Lena: Mattis. Sina või?

Mattis: Mina jah.

Lena: Mida sa teed siin? Sind otsitakse taga. Sa ei või siin olla.

Mattis: Ma ei saanud teisiti. Ma pidin sind nägema.

Lena: Mattis. See on ju ohtlik. Kui sind siit avastatakse, siis pannakse seina äärde ka kohe.

Mattis: Parem lähen seina äärde, kui ilma sinuta siit minema lähen. Ma tulin sulle järgi. Kas võiks olla võimalik, et tuled minuga?

Lena: Kuhu ma tulen? Ma olen õnnega pooleks, et jalg alla alles jäi. Ma ei saa käiagi.

Mattis: Ühel päeval on sõda läbi ja kõik me läheme eluga edasi sealt , kus kunagi pooleli jäime.

Lena: Midagi me ei lähe. See, mida me oleme läbi elanud, see jääb meie sisse. Ma ei tea, kas ma sellest kunagi lahti saan.

Mattis: Seda kindlasti. Aga kui inimesed hakkavad taas oma elusid siis korda sättida. Oma kodusid ehitama ja põldusid harima, siis ma tahan seda teha koos sinuga. Ma palun sind endale naiseks.

Lena. Mattis, sa oled hull. See on sinu sõjaaja tunne. Kui kahurid vaikivad ja linnuhääled taas kõlama hakkavad, siis mõtled hoopis teisiti.

Mattis: Ma ei mõtle teisiti. Ma olen nii kindel endas ja selles, mida ma sinu vastu tunnen. Sinuga koos on kõik paigas. Kõik asjad on taas oma koha peal. Sõda nagu polekski. Kodu pole kodu, kui sina uksel vastu ei tule.

Lena: Ma ei tea. Mattis. Kahekesti põgenedes ei jõua me ju kaugele.

Mattis: Lena , kas ma sinu jaoks siis midagi ei tähenda.

Lena: Muidugi tähendad. Rohkemgi kui sa arvata oskad.

Mattis: Tule minuga. Kahekesi koos saame kõigist jagu ja tulevik saab olema ilus.

Lena: Sa oskad seda nii ilusasti öelda. Mattis. Ma väga tahan sinuga tulla, aga ma ei sa ju …

Mattis: Kas ma võin korraks sinu kõrvale heita.

Lena: Võta saapad ära, ega see mõni karjalaut ei ole.

(Mattis võtab saapad ära.)

Lena: Keegi tuleb. Poe voodi alla.

(Saapad jäävad voodi ette, kuid Lena märkab viimasel hetkel ja lükkab need voodi alla hooga, sealt kostab valukarjatus. Siseneb dr. Metz)

Metz: Nõndaks neiu. Kuidas tervis on? Ei ole siin aega lõputult pikutada ja voodit kinni hoida. Kas siin on keegi käinud?

Lena: Ei ole. Miks te nii arvate?

Metz: Õhk on kuidagi paks. (istub voodile) Tegelikult on asjalood nii, et peame edasi liikuma ja nagu sa tead, siis on meil transpordiga probleeme. Igaüks, keda jalad kannavad, peaksid iseseisvalt hakkama saama.

Lena: Mul tuli jalg pea-aegu  otsast tära. Kuidas ma teie meelest suudan edasi liikuda?

Metz: Seda mina ei tea. Mina seda sulle pole öelnud, aga kui kodu väga kaugel ei ole, siis äkki leiad sinna tee. See sõda liigub lõpu poole ja mis oli teil selle sõjaga asja. Olid siin nagu kivikesed teetolmus, millest vanker üle sõidab. Heidab teid siia ja sinna. Vankri teed te ei takista, aga ise saate haiget. Mine koju hea laps. Mine koju. Luban, et jätan selle kirja panemata, kui liialt tähelepanu endale ei tõmba, siis ei tunne ka keegi sinu vastu huvi. (väljub)

Lena: Tule välja, läks ära.

Mattis: Kurat istus mul täpselt kõhu peal kõigi nende vedrudega. Ma arvasin, et see vähene toidupoolis, mis sees oli, pressitakse nüüd välja.

(Uks liigub)

Lena. Ruttu tagasi.

(Viimane läheb kolinaga voodi alla, Lena viskab ennast voodi kõrvale kõhuli.)

Silvi: Mis juhtus? Vara on sul veel omal jalal käima hakata. Las jalga paraneb veel, mida sul vaja on, ainult hõika ja ma toon sulle.

Lena: Loomulikult.

Silvi: Mida Doktor rääkis, kas võid varsti omal jalal kõndima hakata?

Lena: Varsti. Päris varsti. Olen väsinud, tahaksin nüüd puhata.

Silvi: Muidugi. Tahtsin öelda, et hakkama kogu laagriga edasi liikuma või tagasi, vaata kuidas tahad. Kapten läks juba minema. Tema kodu on nii kaugel, ei kujuta ettegi, millal ta sinna jõuab. Või , mis teda seal kodus ootamas on.  Igal juhul oli tema tervis korras.

Lena: Teda ootab pikk tee. Läbi kogu sõjatandri. Igatsorti õnnetused võivad veel ees oodata.

Silvi: Ütleme nii, et teatavad ohuallikad on siiski tema jaoks kadunud.

Lena: Mis sa sellega mõtled?

Silvi: Las ta nüüd olla. Sina pead puhkama. Ma lähen Tallinna ja kui võimalik, siis jään sinna. Tahaks ise ka puhata vaikuses ilma pidevate plahvatusteta. Mul on seal sõbrad ees. Juba ammu.

Lena: Mis ammu.

Silvi: Oleks pidanud juba ammu minema. Puhka nüüd. (Väljub)

Voodi alt tuleb välja Mattis.

Mattis: Rohkem ma sinna ei lähe. Seal on üks surnud hiir.

Lena: Kus nüüd tuli pirtsakas välja. Usun, et oled surnuid ka varem näinud.

Mattis: Kas tuled minuga? Palun sind

Lena: Mattis. Kas sa tõesti arvad ja usud, et meil võiks olla ühine kodu.

Mattis: Muidugi.

Lena: Hea küll. Ma olen nõus. Läheme siis pealegi.

Mattis: Sa ei kujuta ette kui õnnelikuks sa mind teed.

Lena: Ära nüüd sedasi hõiska, me peame ikkagi ettevaatlikud olema.

Mattis: Meie oma kodu. Lapsed ja aiamaa. Ma toon sulle hommikuti värskeid marju ja piima.

Lena: Lõpeta selline jutt. Katsume kuidagi kõige pealt kohale jõuda. Oma kodu, kas see pole ilus.

(Väljuvad. Kostab plahvatus ja lava tagant hüüd)

Lena: Mattis!!!

 Arlet Palmiste

TEEL KOJU

Tegelased

Mattis –

Artur –

Lena –

Silvi –

Dr. Metz –

Mari –

Sõjaväehaigla palat II maailmasõja päevil kuskil Ida-Virumaal. Seina ääres on voodid reas. Ühes voodis pikali Mattis. Mattis istub Arturi voodi serval ja ootab , et viimane ärkaks.

Mattis: Küll võib mõni magada. Venelased on varsti kohal, peame edasi liikuma. Ega keegi sind vedama ei hakka. Pead ikka ise hakkama saama. Kuidas saab sellise müra sees nii rahulikult magada?

(Siseneb õde Lena)

Mattis: See annab siin vist varsti otsad, ei liiguta enam üldse. Natuke hingab, aga väga harva. Ma hingan poole tihemini.

Lena: Ära muretse. Temaga on kõik korras, nad olid 72 tundi siia tulnud ja vahepeal vist magada ei saanudki. Andsime talle valuvaigisteid ja rahusteid.

Mattis: Mulle oleks ka vaja ?

Lena: Mida sulle vaja oleks?

Mattis: Kui sa nii nüüd küsid, siis tuleb muidugi igasugu mõtteid pähe, mida kõike võiks tahta. Aga eks antud olukord on soovide osas siiski piiratud.

Lena: Saad peagi välja ja koju puhkusele. Küll sa kodus saad oma soovid kõik täita.

Mattis: Koju tahaks küll, aga ega siis kodus veel kõiki soove täita saa. Sina jääd ju siia. Mul oleks vist rahusteid vaja, sest süda puberdab sind nähes hirmsasti.

Lena: Lõpeta. Me oleme sellest sinuga rääkinud. Sa räägid ainult sellepärast nii, et sul kedagi teist siin võtta ei ole. Saad haiglast välja ja räägid igale vastutulevale neiule sama juttu. Mina sinu sõnu ei usu. Mine nüüd oma teki alla, et doktor sind siit ei leiaks.

Mattis:  Lenakene. Ma pakiks su oma sõdurikotti ja võtaks koju kaasa. Nii kallis oled sa mulle, et sinust loobuda küll ei tahaks. Tule istu minu voodiservale.

Lena: Lena ja Lena. Tean, ma neid mehi küll. Ainult üks asi on mõttes. Istu voodiservale ja siis oled juba upakil seal.

Mattis: Kus sina tead, mis minu mõttes on või mida sinult paluda tahan?

Lena: Seda sinu rumalat palvet, mis seal juuste all liigub, mina küll täitma ei hakka. Ei istu mina sinu voodile. Ära loodagi. Pealegi oled sa haige.

Mattis: Hakkad ohvitserile vastu? Tule nüüd julgesti. Ma usaldan sulle midagi, mida keegi teada ei tohi.

(Siseneb Dr. Metz)

Metz: Kuidas patsiendil on?

Lena: Temperatuur on normi kiires ja haavas põletiku pole.

Metz: Siis on lootust taas varsti rindele saada.

Mattis: Sellega nüüd küll kiiret ei ole. Las ma ikka olen siin veel, ma pean ju jõudu ka koguma.

Metz: Sõduri kohus on oma kodumaad teenida ja praegu on parim viis selleks relv käes vaenlasele vastu astuda.

Mattis: Mul ei ole nende vastu ju midagi. Pealegi on vene väes nii mõni meie oma küla poiss. Elu aeg koos koolis käidud ja muid lollusi tehtud ja kuidas temast nüüd korraga vaenlane sai.

Metz: Lollus. Kui sa oled oma selga vedanud vaenlase mundri, siis oled vaenlane, kes tuleb hävitada. Arvad, et nad sind ellu jätaks, kui te kohtuma peaksite?

Mattis: Usun küll.

Metz: Sõdur usub ainult oma ülemuse käskudesse ja füüreri eksimatusse. Lõpetage see oma peaga mõtlemine. Kaks päeva veel ja siis lähete rindele tagasi.

Mattis: Ma räägin vaid , et see pole minu sõda. Minul pole oma küla poiste vastu mingit vaenu. Ma tahan lihtsalt koju

Metz: Koju saate vaid võitjatena. Seega pingutage, et sõda võidukalt lõpetada ja jätke hala heinamaadest ja lüpsilehmadest. Kõik see toimib praegu suure eesmärgi nimel. Ja selleks eesmärgiks on vaid võit selles sõjas.

Mattis: Kas rindekangelasele oleks äkki ette nähtud ka pudel viina. Valu vastu.

Metz: Sõduri silm ja meel peavad selged olema. Kui patsient ärkab, siis tulge öelge mulle kohe. Head paranemist. (lahkub)

Lena: Katsu nüüd terveks saada.

Mattis: Mina lasen siit jalga.

Lena: Kuhu sul minna, võetakse kohe kinni. Saadetakse tagasi ja saad veel kartsa ka. Nii mõnedki on üritanud.

Mattis: Mõned on üritanud, aga mina lähen. Tule minuga kaasa.

Lena: Jah. Rumal oled. Katsu nüüd puhata. (lahkub)

PILT

Mattis istub magava Arturi voodi serval ja vaatab teda.

Mattis: Kus sa võid ikka magada. Sul lamatisi pole juba.

Artur: Kui sa juba üles ajasid, siis too parem kohvi ka.

Mattis: Kangemat ei taha või, äkki siis härrale juba kohvi ja konjak ka.

Artur: Ära ei ütleks. Siis kui sul mõlemad on olemas, tule tagasi.

Mattis: Millal sul sünnipäev on?

Artur: Mis sul nüüd sellest?

Mattis: Ohvitseridest sünnipäevalistele on 2 pudelit viina ette nähtud. Äkki on meil siiski pidu oodata?

Artur: Sellest jäid küll napilt ilma. Mul oli sünnipäev täpselt 10 päeva tagasi.

Mattis: Pole võimalik. Kus su viinad on?

Artur: Jäid välja võtmata.

Mattis: Näita seda oma dokumenti.

Artur: Mis sul sellest?

Mattis: Lihtsalt näita.

Artur: (urgitseb taskust paberid) Ole lahke.

Mattis: Selge. See on lihtne probleem. (võtab pliiatsi ja kirjutab midagi dokumentidesse) Vaata, sul on täna sünnipäev. Teadsid seda või? Palju õnne.

Artur: Mis moodi?

Mattis: Vaata ise oma dokumentidesse. 10 päeva on täpselt paras aeg, et 3. novembrist saaks 13. november. Palju õnne!

Artur: Kenasti tehtud, aga see ei lähe läbi.

Mattis: Küll sa näed , et läheb. Lippa nüüd õdede juurde ja lase endale viinad välja anda.

(siseneb Silvi)

Mattis: Silvikene, kuidas sa siis niimoodi ilma lilledeta tuppa tuled. See ei sobi mitte. Auväärt Itaalia ohvitseril on ju ometi täna sünnipäev.

Silvi: Tõesti või? No sellisel juhul siis palju õnne. Seda läheb teil vaja.

Artur: Seda küll. Suur tänu.

Silvi: Narr kuidagi tühja käega õnne soovida, aga mida sa siin ikka pakkuda oskad.

Mattis: Oskad, oskad. Kas sa siis ei tea, et ohvitseridele on sünnipäeval 2 pudelit viina ette nähtud. Äkki lippad nüüd kähku ja tood ära.

Silvi: Kuidas härrad soovivad, kui on ette nähtud, eks siis tuleb tuua.

Mattis: Tundub, et sünnipäev saab kohe hoo sisse.

PILT 2

Sisenevad Silvi ja dr Metz

Metz: Kuidas siis nüüd nii-öelda see sünnipäev saabus? Näidake paber siia. (ulatab passi) Tundub, et asi on õige. Miks te sellest varem teada ei andnud?

Artur: Eks ma olin vähe uimane ja mida ma siin ikka eputan peoga, kui kõrval mehed vaevlevad.

Metz: Aga siiski otsustasite ettenähtud privileegid korralikult välja võtta.

Artur: Eks mehed ole samas ka väikese lõõgastuse ära teeninud.

Mattis: See on õige jutt. Närvid on täitsa läbi.

Metz: Hea küll. Ma pean teid enne läbi vaatama, sest haigetele , kelle tervislik seisund ei luba alkoholi tarbida, pole lubatud ka jooke väljastada.

Mattis: Ega siis tema peagi võtma. Ise kuulsite, et mehed tahavad lõõgastuda.

Metz: Olge nüüd korra vakka. Teie näidake keelt, vaadake mu sõrme. Käsi liigub, jalad liiguvad.

Artur: Kõik on korras.

Metz: Kui kõik on korras, siis on aeg rindele minna.

Mattis: Ta kipub kiirelt väsima. Magab kogu aeg.

Metz: Tänan diagnoosi eest.

Mattis: Kuidas siis jääb?

Metz: Millega. Rindele minekuga?

Mattis: Ma mõtlesin ikka jookidega.

Metz: Hea küll. Mis on ette nähtud, see tuleb väljastada, kuid olge mõistlikud. Õde olge kena ja tooge kaptenile tema sünnipäeva joogid. Palju õnne ka.  (Lahkub)

PILT 3. Pidu

Artur:  Aga sina ise? Kuidas sa siia sattusid?

Mattis: Mul on mürsukild õlas?

Artur: Kas sattusid tulejoonele liiga lähedale?

Mattis: Võib nii öelda küll. Tead, ma polegi seda lugu kellelegi rääkinud.

Artur: Mis lugu?

Mattis: Kuidas ma pihta sain.

Artur: On seal siis lugu , mida rääkida.

Mattis: On ikka. Kuula siis. Olin üksi lagendikul, kui algas pommitamine. Eks see paugutamine käis juba ka varem, aga siis äkki kukkusid pommid otse minu kõrvale, nii et kõrvus lõi helisema. Kui su silme ees ei ole muud kui vaid tolm ja lendav muld, plahvatused tahavad kurdistada, siis ausalt kangelaslikkusele suurt ei mõtle. Kargasin esimesse pommilehtrisse. Tead ju seda vana sõjameeste tarkust, et ühte auku pomm kaks korda ei kuku.

Artur: Olen kuulnud.

Mattis: Igatahes lesisin seal ja tundsin hirmu. Lihtsalt hirmu kõige pärast. Siis korraga ühe järjekordse plahvatuse ajal hüppas minuga samasse  auku venelane. Ma ei osanud esialgu midagi teha. Vaatasime teineteisega tõtt ja kummalgi hakkasid käed relva poole liikuma. Samal ajal käis järjekordne kärgatus otse lehtri serval, mis lõi kogu augu mulda täis. Kui tolm vajus, siis lesisime augu põhjas suurest hirmust teineteise ümbert kinni hoides. Mina ja venelane. Ma ei teadnud mida teha. Seal me siis niimoodi olime. Kui pommitamine lõppes, ronisime august välja ja läksime kumbki oma teed. Siis avastasingi, et olin siiski saanud ühe mürsukilluga pihta.

Artur: Päris armas lugu.

Mattis: Mis armas. Sa pead lubama, et seda lugu edasi ei räägi.

Artur: Kellele ma seda räägin? Minu suu on lukus.

Mattis: Kuidas sinuga on, kas Sa oled muidu ikka Hitleri toetaja?

Artur: Eks sellega on nii ja naa

Mattis: Meil eestlased löövad käe püsti ja ütlevad Heil Hitler asemel Ei ütle. Keegi pole aru saanud, sakslastele kõlab kõik ühtmoodi.

Artur: Lase pudel parem ringi käima.

Mattis:  Kurat, selle jooki peab tarbima ikka mõistlikult. Muidu võib ei tea veel mida juhtuda. Kord enne suuremat riigipüha, 30. jaanuaril, anti meestele välja topelt ports õlut ja viina. Nii me siis istusime ja saime selle kraamiga alles hommikuks  ühele poole. Siis jooksis telki aga adjutant ja andis teada, et peastaabist tullakse meid pühade puhul üle vaatama. Kindral Knuth isiklikult. Minu jalad mind selleks ajaks enam ei kandnud. Mehed rivistati väljakule üles ja mindki ei jäetud maha. Mehed leidsid mulle ühe suure ja rahuliku hobuse. Upitati mind siis selle selga ja ma püsisin seal päris kindlalt. Kindral, aga jäi oma seltskonnaga hiljaks ja kui nad lõpuks saabusid, siis oli pool tundi krõbekülmas liikumatut istumist mu niigi vaevatud ihu lõplikult murdnud. Kui kindral meist möödas, lükkasin ennast sirgeks ja tõstsin käe tervituseks, aga kaotasin samal ajal tasakaalu ja kukkusin pea ees liikumatu hobuse seljast lumehange. Ülemjuhatus ei teinud sellest suuremat numbrit. Mind kanti sisse ja turgutati konjakiga taas elule.

Artur: Siis on sõjas viinast teinekord ikka abi ka. Kui hakkad öösiti isegi unes laipu nägema ja uinuda ei suuda, siis on see jook tihti ainus võimalus ennast reaalsusest eemaldada.

Mattis: No mida sina rindeelust tead. Ma olen aru saanud, et sina istud tagalas.

Artur: No , et kas siis nüüd just istun. Tihti on võimalus sõda lõpetada ka palju väiksemate ohvritega, selleks aga peab suhtlema. Lõputud sõidud ja vestlused. Mõnede vestluste puhul on viin ja vein kohustuslik osa. Soomlased näiteks. Neil on kogu aeg nii külm, et ilma alkoholita ei hakka nad ennast üldse liigutama.

Mattis: Kus sa nii hästi seda soomlaste asja tead?

Artur: Sealt ma ju praegu tulengi. Soomest. Kohtasin Soomes isegi Himmlerit. Arva ära kus.

Mattis: Himmlerit. Eks ikka siis presidendi lossis. Kus mujal.

Artur: Presidendi lossis kohtusin külmunud põdraga.

Mattis: Soomlased võivad juba põdrad kõik olla, aga presidendi kohta ei sobi siiski nii öelda.

Artur: See oli päris tavaline sarvekandja põder, mitte mingi soomlane.

Mattis: Põder lossis. Kuule sulle nüüd aitab. Sa hakkad juba päris segast ajama.

Artur: See on tõestisündinud lugu. Põdraga ei kohtunud me muidugi mitte päris lossis vaid lossi ees. Aga seal ta oli.

Mattis: Mis moodi siis?

Artur: Õhtul toimus bankett Soomes resideeruvatele  välisesindajatele. Eks Soome president üritab ka omamoodi rahusobitaja olla, kuid lahkus ise peolt siiski varakult. No ja kui üritus hakkas lõppema, siis asutasime ennastki kodu poole. Aga otse presidendi lossi ees lesib põder. Suured sarve vastu maad. Üleni märg ja väsinud. Hakkas juba jäässe minema, aga elas veel. Ju ta oli läbi mere ujunud ja just lossi ees veest välja roninud. Õues oli aga oma 20 kraadi külma. Mida oskasime meie teha. Koputasime siis lossi uksele ja adjutant avas. Kell oli juba üle südaöö ja maja oli vaikne. Küsib, et mida härrad soovivad. Meie vastu, et meie ei soovi midagi, aga presidendile külla tulnud põder on audientsi oodates jäässe läinud. Adjutanat paneb sõnatult ukse kinni. Me ei osanud midagi teha. Siis aga läheb uks uuesti lahti ja Soome president astub ise uksest välja. „Milline põder palus kohtumist?“  Me tutvustasime talle olukorda ja siis hakkas talle kiire, sest ka teised koduteel olnud diplomaadid hakkasid kohale jõudnud. Rumeenia suursaadikul oli pudel kaasa, mis kohe ringi lasti ja seltskonna tuju järjest paranes. Eks peagi tuli politsei kohale ja põder kaeti tekkidega ja viidi seejärel kuivama. Seltskond aga ei tahtnudki laiali minna, kuni lõpuks pidžaamas ja kasukas president öörahu välja kuulutas.

Mattis: Oleks võinud põdra ikka tuppa lasta. Mõne teise looma oleks kindlasti tuppa kutsunud. Mis sa sellest Himmlerist rääkima hakkasid?

Artur: Himmler. Himmleriga kohtusime Soome põhja osas ühes baasis. Nimi ei tule meelde. Jõudsin baasi hilinemisega, sest tee oli lumine ja hangede rohke. Mulle teatatakse , et Himmler läks juba sauna. Mis siis mulgi üle jäi. Võtsin riided seljast, keerasin rätiku ümber ja läksin ka. Saunas oli mehi terve hulk ja auru oli ka. Seal ta siis istus. Pisike, krimpsus ja rippuvate rindadega vanamees. Huvitav ikka kuidas inimene muutub, kui ta alasti kiskuda. Sellest hirmuäratavast koletisest, keda pool Euroopa kartis, polnud saunas enam midagi järel. Vaid köhiv ja näost punane täiesti tavaline vanamees.

Mattis: Ega suurte meeste sisse ei näe. Vaatad, et mees nagu ikka. Naisele truu, lastele hea isa, aga siis läheb ja laseb vagunitäie inimesi ahju lükata.

Artur:  Seda küll. Meenub üks lugu selle peale. Olime Soomes, päris põhjas. Vene ja Norra piiri lähedal. Seal oli suurepärane lõhejõgi. Kindral Heunert sättis ennast kalapüügile. Ausalt öeldes käis ta kalal iga päev. See oli tema kirg ja ka tema sõda. Seal jões elas üks lõhe. Loom mitte kala. Vana, suur ja auväärne. Kõik laplased austasid teda, sest keegi polnud teda kätte saanud. See kala oli kindrali jaoks saanud kinnisideeks. Forell oli nii julge, et oleks mõni päev varem kindralile hambad põlve löönud. Täies mundris, mauser vööl ja sääsevõrgud ümber läks ta jõe poole. Kapten Springenschmidt ütles, et forelliga ei tohi käristust välja näidata. Sa pead teda hoidma ja meelitama. Forelliga, aga siin on ometi tegemist lõhega , julgesin vastu küsida. Lõhe on suuremat sorti forell, vastas kapten. „Ilmselt on see lõhe võtnud mind jõest mine ajada ja ise siin peremeheks jääda. Eks näis , kes peale jääb“ ütles kindral ja hakkas jõe poole astuma. Selleks ajaks olid kohal ka automaatorist 10 Alpi kütti, et kahel poole jõge Norra ja Vene partisanide üllatuste eest kindrali kaitsta. See kummaline rongkäik jõudis jõeni ja kindral  astus vette. Mina ja vaatemängu jälgima tulnud laplased jäime kaldale piipu popsima. Nagu tamm seisis kindral rinnuni vees, õng nagu püss käe varrel. Ligi paar tundi oli läinud kui lõhe korraga kindralit ründas. Ritv tõmbus pingule ja kindral hakkas järgemööda kalale lähenema. Libedatel kividel otsis ta jalgadele kohta ja pidi mitmel korral kukkuma. Nii kui kala sa mõne suurema kivi tagant sabaga tugevamalt hoogu anda, pidi ka kindral talle järgi liikuma. See olukord oli kindrali jaoks uus.

Mattis: Mis need junkrud seal siis niisama passisid, läinud appi.

Artur: Vahepeal heitis kindral pilgu tagasi, kus oli Springenschmidt, kuid millist abi sai viimane talle  anda. Lahing kala ja kindrali vahel oli tõusude ja mõõnadega kestnud juba 3 tundi. Täies mundris, saabaste,  lampasspükstega, kiivri, sääsevõrgu ja mauseriga kindral oli lõhega kahekesi ja ilmselgelt kaotamas. Seda tajusid ka vaatemängu jälgivad laplased, kes ülemeelilult kihistama hakkasid. Seda häbi kindral ei talunud. Ta hõikas Spingenscmidti enda juurde, kes läbi rinnuni vee kindrali juurde kahlas. Kindral ütles talle midagi ja Springenscmidt läks mööda jõge kala poole. Jõudes kalani, kes kindrali enda järel vedas ja vahutavas jões oma elu eest võitles, võttis ta mauseri vöölt, kummardus kala kohale ja lasi silmi pilgutama kaks lasku kalale pähe.

Kõlab Õhuhäire

PILT. ÖÖ

Mattis: kurat, und ei tule. See katkematu paugutamine hoiab meeled ärksad.

Artur: Mida sa räägid.

Mattis: Mõtlen neile õudustele, mida ma näinud olen ja ei taipa, kuidas saan edasi elada. See painab mind ja ei lase lahti. Kõik need mehed, kes tormavad rünnakule ja ükshaaval kukuvad. Kukuvad ja jäävad.

Artur: Ma olen näinud , kuidas surnud ründavad.

Mattis: Surnud enam ei ründa. Nende jaoks on siis rahu.

Artur: Pole alati kindel. Itaalia saatkond Rumeenias asus Jassy linnas ühes kaunis hoones, mille omanik oli juut. Ta elas perega päris avalikult lootes, et tema majas asuv Itaalia esindus teda kaitseb. Ometigi ühel päiksest lõõskaval suvepäeval teda enam ei olnud ja polnud ka peret. Meil oli aga maja rendilepingut pikendada. Kartsin halvimat ja asusin asja uurima. Käisime läbi linna surnukuurid, haiglad  ja politseijaoskonnas, kuid jälgi temast polnud. Lõpuks teatas meile politseikomandör, et küllap on ta siis Podulis. Sinna oli kaks päeva tagasi saadetud kümne vaguniga rong juutidega. Istusime kohe autosse ja lootsime rongi veel enne laagrisse jõudmist kätte saada. Ilm oli kuum ja janu piinas. Õige pea jõudsime rongile järele. Tal oli paarikümne kilomeetri läbimiseks kulunud 3 päeva. Sellel rongil polnud kiiret, sõjaväe eselonid tuli ju ees läbi lasta. Loomavagunid inimestega olid laudadega kinni löödud. Ühte vagunisse oli topitud 200 inimest. Ma vaatasin seda rongi ja mõtlesin, kuidas need inimesed ilma veeta ja õhuta seal vastu peavad. Rong jäi tupikteele seisma ja kui me rongini jõudsime, käskisin vedurijuhil koheselt luugid avada. Kuna uksed olid plommitud, siis ei saanud ta seda teha ilma jaamaülema loata. Läksime jaamaülema juurde, kes küll vastumeelselt oma lõunasöögi katkestas ja tuli meiega kaasa. Lõikasime plommi läbi ja tahtsime uksi avada, kuid need ei liikunud, oli tunne nagu hoiaks neid keegi seestpoolt kinni. „Aidake seestpoolt ka“ hõikas jaamaülem, kuid seal ei tulnud väiksematki häält. Vaguniuks avanes äkki ja trobikond vange varises jaamaülemale peale. Surnud ründasid vagunist välja. Trobikondade kaupa varises neid veelgi vagunist välja. Jaamaülem, kes oli jäänud selle ootamatu laibalaviini alla, rabeles, et  annast vabastada. Me läksime tema võitluses talle appi ja vabastasime vaese vennikese. Ta kargas püsti ja käskis juurde rutanud sõduritel vaadata, kas mõni on veel elus, sest üks olla teda hammustanud. Sõdurid hakkasid elavaid otsides vagunist laipu välja viskama. Tasapisi hakkas rongi juurde kogunema ka kohalikud elanikud, juudid kaasaarvatud, kellel kõigil oli seal tuttavaid või sugulasi. Kokku oli rongis 2000 juuti, kes kõik peale ühe rinnalapse, olid surnud. 2000 laipa jäi lõõskava päikese kätte raudteetammile lebama. Ära parem küsi, et kas ma olen tulihingeline Hitleri toetaja. Me oleme vaid väikesed mutri suures masinas ja minu arvamus pole tähtis. Kui vaja löön käe püsti ja kiidan takka. Nii nüüd siis oleme tasa, pole vaja sulgi seda lugu edasi rääkida.

Mattis: Tahaks koju. Ma ei teagi, kuidas pere elab. Pole ammugi ühtegi kirja saanud. Mida me siin teeme? See pole meie sõda. Jäin metsa minemisega hiljaks, võeti kinni, pandi munder selga ja olingi märklaud venelasele valmis. Kogu selle sõja juures on kogu aeg ainult üks soov, üks unistus, ainult üks eesmärk  - saaks elavana koju. Mina siia ei jää. Saagu või hullem ja rindele tagasi enam ei lähe.

Artur: Mees võta nüüd rahulikult, kas see on ikka parim plaan. Vahele jääd , siis enam armu ei anta.

Mattis: Tead, mis meiega tehakse, kui siit kätte saadakse. Pannakse hange teetähisteks. Ma olen seda näinud. Seisavad vaenlase langenud ristmikul käsi õiget suunda näitamas. Ma ei taha saada teeäärseks tulbaks. Ma tahan koju.

Artur: Sa riskid liiga paljuga. Kui desertöörid kätte saadakse, siis maha lastakse.

Mattis: Ma liigun ainult öösel. Siit läbi metsa on koju vahest 100 km. Kaks-kolm päeva ja ma olen kodus.

Artur: Sa võta nüüd paar päeva veel puhata, küll jõuab.

Mattis: Ei jõua, see tallalakkujast doktor oleks mu juba täna rindele tagasi saatnud. Mul on enam-vähem korralik varustus olemas. Hätta ei jää.

Artur: Võta siis pudel vähemalt kaasa. Saad ennast soojendada.

Mattis: Ole sa tänatud. Sa anna minu poolt Lenale üks musi edasi. Annaks isegi, aga ei taha tüli teha. Kaitsku Jumal sind.

PILT

Lena, Silvi ja dr Metz seisavad voodi kõrval:

DrMetz: Ja teie siis ei näinud ega kuulnud midagi.

Artur: Tõesõna, et nii oli. Magasin nagu karu talvel. Võib nii öelda.

Lena: Mis temast saab, kui ta vahele jääb?

Metz: Sellel oleks pidanud varem mõtlema. Ma pean tegema koheselt aruande. Vaevalt ta kaugele on jõudnud.

Silvi: Tal olid jalad juba korras.

Metz: Ma loodan, et teil ei tule pähe rumalat mõtet öösel jalga lasta. Desertööri karistatakse kõrgeima määraga, võtke see teadmiseks. (lahkub)

Lena: Kuhu ta nüüd küll ometi nõnda läks?

Artur: Küll temaga on kõik korras. Ta palus sulle teha omalt poolt ühe musi.

Silvi: Või nii on lood, et nüüd kaubeldakse musidega.

Lena: Tänan.

Õhuhäire.

Lena: Kuhu ta nüüd ometi läks?  (väljub)

Silvi: Mõni päev veel puhkust ja saate ka edasi minna. Panen teile teki kenasti peale.

Artur: Silvi. Mul on sulle üks omavaheline jutt. Ei, ära karda midagi. See pole mõni selline jutt. Mul on üks  suur mure, mille lahendamisele saaksite kaasa aidata.

Silvi: Kapteni-härra, ma ei ole mõni selline tüdruk, kes meeste muresid lahendab.

Artur: Silvikene , sa saad valesti aru. Istu ja kuula. Sa pead lubama, et seda, mida ma sulle räägin , sa kellelegi edasi ei räägi ja selle vaid enese tead hoiad.

Silvi: Mina ei oska saladusi hoida. Parem ärge rääkige midagi, mida ei tohi edasi rääkida.

Artur: Silvi, kuula nüüd. Enne, kui ma Itaalia esindajana sideohvitseriks sain, kuulusin ma SSi ridadesse.

Silvi: Oh õudust. Need on ju loomad. Tuhanded süütud inimesed on saadetud tapale mitte millegi eest. Kapteni- härra, te olete küll väga meeldiv mees, kuid sellega mina leppida ei saa.

Artur: Kuula nüüd ikka lõpuni. Mina ei ole tapmistega kunagi seotud olnud. Kui siis ainult kaudselt. Ma olin samamoodi sideohvitser ja hoidsin kontakti SS ja teiste lahingüksuste vahel.

Silvi: See võib ju nii olla, kuid süütu inimene niisama SS ei satu. Kas te tahete öelda, et te ei teadnud, mida nad teinud on ja kui paljud on pidanud nende pärast kannatama.

Artur:  Eks ikka teadsin. Samas ega venelased halastanud, kui oli võimalus küla maha põletada, siis põletati, hoolimata sellest, kui palju seal naisi või lapsi elas. Samas ei vii see vaidlus minu mure lahendamisele lähemale.

Silvi: Mis suur mure see siis on, mille lahendamisele vaid mina saan kaasa aidata?

Artur: Vaata. Kõigile, kes kuulusid või kuuluvad SS, tätoveeriti kaenla alla veregrupi tunnused. Et vajadusel saaks kiirelt abi osutada ja samas saaks neid teiste hulgast kergelt eristada. Mõnel ajal oli see suisa uhkuse märgiks, praegu aga rohkem häbimärk.

Silvi: Nii, et teil on see märk, siis samuti kaenla all.

Artur: Just. Aga sa oled ju kuulnud, mida tehakse kätte saadud SSlastega. Ma võin ju tänapäeval kõik SS teod hukka mõista , aga kes mind usub. Venelane veel kõige vähem. Nii on saanud sellest lausa surmamärk.

Silvi: Ja kuidas siis mina sind aidata saan?

Artur: Silvi. Ma väga palun sind – lõika see veregrupi märk minu küljest välja.

Silvi: (hüppab püsti) Mida ma pean tegema? Te ei või minult sellist asja paluda.

Artur: Silvi. Palun vaiksemalt. Tuletan meelde, et ma palusin teil sellest mitte kellelgi rääkida.

Silvi: Te ei või minult sellist asja paluda. Millega mina seda lõikama peaks? Või kuidas seda teha. Ma olen näinud küll kuidas operatsioonitoas jäsemed eemaldatakse, aga ma pole seda kunagi ise teinud.

Artur: Silvi. Rahunege nüüd. Võtke skalpell ja lõigake see tükk nahka välja.

Silvi: Ma ei saa ju siin  teile tuimestust anda.

Artur: Mis tuimestust siin veel vaja on. Sünnipäevast jäi pool pudelit viina üle. Võtan selle sisse ja tuimestus tehtud.

Silvi: No hea küll. Ma teen seda, aga ainult selle pärast, et veel üks süütu inimene ei peaks surema. Oodake siis pisut.

(lahkub. Artur võtab pudeli ja joob, võtab särgi seljast. Silvi tuleb asjadega tagasi)

Silvi: Nii. Majas on praegu vaikne. Teeme siis ruttu. Kurat, olen kanalt sulgi kitkunud ja sealt karvu eemaldanud. Mis siis pisike nahatükk siin siis välja lõigata on. Heitke külili. Nii, võtke padi hammaste vahele, et te karjuma ei hakkaks.  Näidake nüüd siia. Ongi. Aga , mida te ütlete, kui keegi küsib, et miks siin kaenlaaugus arm on?

Artur: Ma ütlen, et plahvatus kiskus tüki välja.

Silvi: Võtsite õues päikest ja pomm maandus täpselt kaenla alla. Keegi ei usu seda juttu.

Artur: Küll ma midagi välja mõtlen. Lõigake nüüd juba. Mul on juba praegu paha.

Silvi: Padi suhu. Loodan, et teil on põiel käidud. Mina küürima ei hakka, kui nüüd alt lahti lööb. Ärge vibalege siin midagi. Kannatage ära. Väike nurk veel. Verd väga palju ei tulegi. Ma nüüd õmblen veel kinni ka. Ülikond on nüüd muidugi väiksem kui eelmine. Katsun kuidagi otsad kokku saada. No valmis. Mida ma selle nahatükiga teen. Tahate suveniiriks.

Artur: Tehke endale rahakott.

Silvi: Rahakott? Võib-olla siis juba tool.

Artur: Inimnahast tugitoole olen ma näinud.

Silvi: Inimnahaga kaetud tugitoolid?

Artur: Jah, need olid inimnahaga kaetud tugitoolid.

Silvi: Küllap need olid väga mugavad, istud kui süles.

Artur: See oli väga õrn ja õhuke, peaaegu läbipaistev nahk.

Silvi: Pariisis nägin ma inimnahka köidetud raamatuid, kuid tugitoolidest pole varem kuulnud

Siseneb Mari.

Artur: 17 sajandi Conversino lossis elanud krahv lasi oma tapetutel  - preestritel, mässulistelt, teeröövlitelt -  nahad maha nülgida ja kattis nendega tugitoolid. Ühe toolikorju nahk oli võetud ühe nunna kõhult ja rindadelt, nii et nibud olid veel pragugi näha.

Silvi: Oli ikka jõletis see krahv.

Artur: Mitu tugitooli saaks katta kõigi nende juutide nahaga, kes selles sõjas on mõrvatud.

Silvi: Miljonid tugitoolid.

Silvi: Mida te siit otsite proua?

Mari: Mul on poeg sõjas. Kirjutas viimati, et jõuab peagi koju, et taganetakse sellise hooga, et kodu juba paistab. Nüüd ei ole aga teda kusagil ja kirja ka pole.

Silvi: Kuidas teie poja nimi on?

Mari: Toomas. Toomas on tema nimi.

Silvi: Ei meil ole siin ühtegi Toomast.

Mari: Pea-asi, et ta ikka elaks.

Silvi: Küll vast siis ikka elab, sest muidu oleks ju teatatud vastupidist. Kas võin teile juua pakkuda.

Mari: Klaasi vett võtaks küll. Te polnudki nii pikk, aga vedasin kelku järel ja jõud sai kohe päris otsa. (joob) Sõda on ikka hirmus. Kui lahingus surma ei saa, siis võidakse sind tont teab, kus maha lasta. Kuskil pole varju.

Silvi: Siin võite hea proua ennast turvaliselt unda, istuge ja puhake jalga.

Mari: Tänan. Sakslased korraldasid meil külas lugemise katseid. Aeti kõik mehed külaväljakule kokku ja käsutati kolonni seisma. Siis tuli Sonderführer ja andis teada, et tuleb lugemise kontroll. Need, kes lugeda ja kirjutada mõistavad pidavat saama kontoritööle ja teised saadetama karjääri teeehituseks kive murdma. Anti neile siis ajaleht näppude vahele ja siis nad seal üks haaval lugesid. Kes mõistsid lugeda läksid paremale ja ,kes ei mõistnud, läksid vasakule. Parem olijad kihistasid naerda omavahel ja rõõmustasid, et lihtne elu ees ootamas. Siis veel luges viimane mees ja saigi kontroll tehtud. Vasakul seisis 67 meest oma kurba saatust oodates ja paremal 31 meest, kes õnnelikuna teistele näppu vibutasid „Oleks pidanud koolis käima ja õppima , kui selleks aeg oli“. Siis kõlas automaadivalang ja need 31, kes hetk tagasi rõõmustasid oma õnneliku tuleviku üle, langesid kõik surnult maha. Sonderführer vaatas seda ja ütles, et liiga palju haritud inimesi ei tee meile head.

Silvi: Ära sa sellest siin siis nüüd kõva häälega räägi.

Artur: Sinu poeg võitleb loodetavasti õigel poolel, siis pole karta tal midagi karta.

Mari: Ma tõin kelgul sea kaasa. Teil on siin kindlasti nälg ja kõhud tühjad. Kui saaks poja kätte, siis annaks sea kohe teile. Mul pole enam kedagi teist. Ainult Toomas.

Silvi: Päris sea tõite siia. Kuidas sa hea inimene sea maha lõid?

Mari: Ega ma teda löönudki. Mõtlesin, et siin mehi küll. Küll siis nemad löövad.

Silvi: Teil on siis elus siga kaasas.

Artur: Mahlane peekon kuluks küll ära. Pole juba ammu saanud.

Silvi: Kus ta sul siis on?

Mari: Jäi välja kelgu peale.

(Sisse tuleb Metz).

Metz: Mitte ei saa aru, mis siin toimub? Väljas jookseb ringi päris siga. Nagu meil polekski sõda ja sõjaväe laager. Arusaamatu.

Mari: Mis moodi ta jookseb? Mina sidusin ta kelgu külge kinni.

Metz: Seal oli rätik pähe seotud, nagu läheks tantsuõhtule.

Mari: Ma sidusin rätiku talle tõesti pähe ja kasuka selga, siis tundub, et kelgul on inimene, keda vaja haiglasse tuua. Sõdurid kipuvad varastama, kui midagi söödavat näevad.

Artur: Võtke see siga siis ometi kinni. 100 kilo peekonit lippab mööda õue ja teie ainult vaatate.

Silvi: Kuidas sa teda püüad, ega see mõni kassipoeg ei ole.

Metz: Proua, mis sundis teid seaga sõitma. Kas ei oleks jala lihtsam olnud. Nüüd selline segadus.

Mari: Ega ma seaga ei sõitnud. Mina sõidutasin ikka teda.

Artur: See rätikuga siga lippab nüüd juba ise köögi poole. Vaadake

(Õhuhäire.)

Silvi: Jälle pommitavad.

Metz: Kõik varjendisse (lahkub)

(Kostab plahvatus õuel)

Artur: Ai kurat, kus nüüd põrutas. See läks küll napilt mööda.

Mari: Benno

Silvi: Mis Benno?

Mari: Sea nimi oli Benno.

Artur: Sellest seast ei jäänud peale rätiku suurt midagi järgi

Silvi: Mida see Lena seal nüüd kõnnib?

Artur: Korjab peekonit kokku, mis veel korjata saab. Näe päris kobe sink on tal kaenlas.

Silvi: Lena, las see liha olla. Tule nüüd juba ära.

Lena: (Jookseb tuppa, liha kaenla all) Vaata, kus sain tüki liha.

Artur: Siit jagub kohe pikemaks ajaks.

Mari: Benno.

Silvi: Anna see tükk siia, peidame ära. Muidu viikase kööki ja siis võime värskest lihast suu puhtaks pühkida.

Lena: Kuhu sa selle tüki siis peidad?

Artur: Andke ma panen oma voodi otsa.

Silvi: See ei lähe mitte. Tulevad arstid läbivaatust tegema ja mis siis saab. Leiavad jalgade asemel hoopis käraka liha.

Lena: Andke siia. Ma panen voodi alla. Meie siin koristame ja keegi teine siia ei vahi.

MetZ: (siseneb) Sai öeldud, et kõik kohe varjendisse. Mida te siin veel passite? Kuhu te selle liha panite, mis te õuelt korjasite. Ma nägin küll.

Silvi: Pole siin mingit liha.

Lena: Mis liha.

Metz: Peitsite ära? Selle eest võiks teid ka sõjakohtu alla anda. Tooge välja ja viige kööki.

Mari: See oli Benno. Tahtsin tänuks Toomase eest teile tuua.  Saaks poisi sõjaväest vabaks oleks hea.

Metz: Mis Toomas, mis Benno. Proua, kes te olete ja mida te siin teete?

Mari: See oli minu siga seal kelgul. Tahtsin tuua tänuks, et saaks poisi sõjast vabaks, mul pole enam kedagi teist. Teie taganete niikuinii, äkki võiks poiss koju jääda. Siin ka abi vaja.

Metz: Taganemine on ajutine. See on ainult vägede strateegiline ümberpaigutamine. Mida teie sellest teate?

Mari: Ega teagi.

Metz: Pole teie poega siin ja seega ei oska meie teid aidata.

Silvi: Pole Toomast ja nüüd pole Bennot ka. Võtke lonks vett.

Metz: See , mis Bennost veel järgi on, kuhu te selle pannud olete.

Vaikus

Metz: Kuhu liha kadus? Mis see siit voodi alt välja vahib. Andke siia. (lahkub seaga)

Artur: No nii palju siis värskest lihast.

Lena: Ma lähen vaatan veel õue peale. Sealt leiab veel.

Silvi: Katsu ruttu teha. Need pommitajad võivad iga hetk teise ringiga tagasi tulla.

(Lena väljub)

Mari: Kus siis Toomas on.

Artur: Sõja aeg. Andke aega. Küll teie poeg välja tuleb. Äkki ootab teid juba kodus. Ise ütlesite, et oli kodu lähedal juba.

(Kostab uus plahvatus)

Silvi: Lena !!!!!

PILT

(Haigla voodid. Ühes lebab Lena)

Metz: See läks teil ikka väga õnnelikult. Haavas pole mingit põletikku. Niimoodi olete varsti juba jalul ja saate oma kohustuste juurde asuda.

Lena: Väga meeldiv.

Metz: Võtke rohtu ja hoidke sidet peal  Silvi, jälgige teda. Kui palavik peaks tõusma, siis andke kohe teada. (Lahkub)

Silvi: Sa oled ikka õnneseen. See pauk oleks võinud su jala päris otsast rebida. Nüüd jäid isegi kondid terveks. Küll see haav sul varsti kinni kasvab ja lippad jälle ringi.

Lena: Tean-tean. Aga valus on ikkagi hullu moodi.

Silvi: Pead nüüd magama jääma. Ma olen siin kõrval toas, kui midagi on siis ainult hõiska. Panen sulle veeklaasi ka siia.

Lena: Tänan

(Silvi lahkub, vaikus ja pimedus. Korraga hiilib pimeduses üks kogu tuppa.)

Mattis: Lena. Lena. Oled see sina.

Lena: Mattis. Sina või?

Mattis: Mina jah.

Lena: Mida sa teed siin? Sind otsitakse taga. Sa ei või siin olla.

Mattis: Ma ei saanud teisiti. Ma pidin sind nägema.

Lena: Mattis. See on ju ohtlik. Kui sind siit avastatakse, siis pannakse seina äärde ka kohe.

Mattis: Parem lähen seina äärde, kui ilma sinuta siit minema lähen. Ma tulin sulle järgi. Kas võiks olla võimalik, et tuled minuga?

Lena: Kuhu ma tulen? Ma olen õnnega pooleks, et jalg alla alles jäi. Ma ei saa käiagi.

Mattis: Ühel päeval on sõda läbi ja kõik me läheme eluga edasi sealt , kus kunagi pooleli jäime.

Lena: Midagi me ei lähe. See, mida me oleme läbi elanud, see jääb meie sisse. Ma ei tea, kas ma sellest kunagi lahti saan.

Mattis: Seda kindlasti. Aga kui inimesed hakkavad taas oma elusid siis korda sättida. Oma kodusid ehitama ja põldusid harima, siis ma tahan seda teha koos sinuga. Ma palun sind endale naiseks.

Lena. Mattis, sa oled hull. See on sinu sõjaaja tunne. Kui kahurid vaikivad ja linnuhääled taas kõlama hakkavad, siis mõtled hoopis teisiti.

Mattis: Ma ei mõtle teisiti. Ma olen nii kindel endas ja selles, mida ma sinu vastu tunnen. Sinuga koos on kõik paigas. Kõik asjad on taas oma koha peal. Sõda nagu polekski. Kodu pole kodu, kui sina uksel vastu ei tule.

Lena: Ma ei tea. Mattis. Kahekesti põgenedes ei jõua me ju kaugele.

Mattis: Lena , kas ma sinu jaoks siis midagi ei tähenda.

Lena: Muidugi tähendad. Rohkemgi kui sa arvata oskad.

Mattis: Tule minuga. Kahekesi koos saame kõigist jagu ja tulevik saab olema ilus.

Lena: Sa oskad seda nii ilusasti öelda. Mattis. Ma väga tahan sinuga tulla, aga ma ei sa ju …

Mattis: Kas ma võin korraks sinu kõrvale heita.

Lena: Võta saapad ära, ega see mõni karjalaut ei ole.

(Mattis võtab saapad ära.)

Lena: Keegi tuleb. Poe voodi alla.

(Saapad jäävad voodi ette, kuid Lena märkab viimasel hetkel ja lükkab need voodi alla hooga, sealt kostab valukarjatus. Siseneb dr. Metz)

Metz: Nõndaks neiu. Kuidas tervis on? Ei ole siin aega lõputult pikutada ja voodit kinni hoida. Kas siin on keegi käinud?

Lena: Ei ole. Miks te nii arvate?

Metz: Õhk on kuidagi paks. (istub voodile) Tegelikult on asjalood nii, et peame edasi liikuma ja nagu sa tead, siis on meil transpordiga probleeme. Igaüks, keda jalad kannavad, peaksid iseseisvalt hakkama saama.

Lena: Mul tuli jalg pea-aegu  otsast tära. Kuidas ma teie meelest suudan edasi liikuda?

Metz: Seda mina ei tea. Mina seda sulle pole öelnud, aga kui kodu väga kaugel ei ole, siis äkki leiad sinna tee. See sõda liigub lõpu poole ja mis oli teil selle sõjaga asja. Olid siin nagu kivikesed teetolmus, millest vanker üle sõidab. Heidab teid siia ja sinna. Vankri teed te ei takista, aga ise saate haiget. Mine koju hea laps. Mine koju. Luban, et jätan selle kirja panemata, kui liialt tähelepanu endale ei tõmba, siis ei tunne ka keegi sinu vastu huvi. (väljub)

Lena: Tule välja, läks ära.

Mattis: Kurat istus mul täpselt kõhu peal kõigi nende vedrudega. Ma arvasin, et see vähene toidupoolis, mis sees oli, pressitakse nüüd välja.

(Uks liigub)

Lena. Ruttu tagasi.

(Viimane läheb kolinaga voodi alla, Lena viskab ennast voodi kõrvale kõhuli.)

Silvi: Mis juhtus? Vara on sul veel omal jalal käima hakata. Las jalga paraneb veel, mida sul vaja on, ainult hõika ja ma toon sulle.

Lena: Loomulikult.

Silvi: Mida Doktor rääkis, kas võid varsti omal jalal kõndima hakata?

Lena: Varsti. Päris varsti. Olen väsinud, tahaksin nüüd puhata.

Silvi: Muidugi. Tahtsin öelda, et hakkama kogu laagriga edasi liikuma või tagasi, vaata kuidas tahad. Kapten läks juba minema. Tema kodu on nii kaugel, ei kujuta ettegi, millal ta sinna jõuab. Või , mis teda seal kodus ootamas on.  Igal juhul oli tema tervis korras.

Lena: Teda ootab pikk tee. Läbi kogu sõjatandri. Igatsorti õnnetused võivad veel ees oodata.

Silvi: Ütleme nii, et teatavad ohuallikad on siiski tema jaoks kadunud.

Lena: Mis sa sellega mõtled?

Silvi: Las ta nüüd olla. Sina pead puhkama. Ma lähen Tallinna ja kui võimalik, siis jään sinna. Tahaks ise ka puhata vaikuses ilma pidevate plahvatusteta. Mul on seal sõbrad ees. Juba ammu.

Lena: Mis ammu.

Silvi: Oleks pidanud juba ammu minema. Puhka nüüd. (Väljub)

Voodi alt tuleb välja Mattis.

Mattis: Rohkem ma sinna ei lähe. Seal on üks surnud hiir.

Lena: Kus nüüd tuli pirtsakas välja. Usun, et oled surnuid ka varem näinud.

Mattis: Kas tuled minuga? Palun sind

Lena: Mattis. Kas sa tõesti arvad ja usud, et meil võiks olla ühine kodu.

Mattis: Muidugi.

Lena: Hea küll. Ma olen nõus. Läheme siis pealegi.

Mattis: Sa ei kujuta ette kui õnnelikuks sa mind teed.

Lena: Ära nüüd sedasi hõiska, me peame ikkagi ettevaatlikud olema.

Mattis: Meie oma kodu. Lapsed ja aiamaa. Ma toon sulle hommikuti värskeid marju ja piima.

Lena: Lõpeta selline jutt. Katsume kuidagi kõige pealt kohale jõuda. Oma kodu, kas see pole ilus.

(Väljuvad. Kostab plahvatus ja lava tagant hüüd)

Lena: Mattis!!!