Kohtumised külateel: Vassili Rõbin

Kohtumised külateel: Vassili Rõbin

Pensionil fotograaf Vassili Rõbin jalutab mulle vastu Sääsküla oja ääres.

„Tere Vass. Mida sa luurad siin?“

„Kitsed on praegu liikvel. Tahaks pildile saada. Kits on tark loom. Ma siis olen püüdnud nende vastu viisakas olla. Mõgisevad ja mökitavad siin kuskil kogu aeg, aga ma vastu ei mökita. Neil on praegu omad asjad ajada.“

Vassili Rõbin (71) elab Sääskülas juba umbes 15 aastat. Varasemalt elas ja töötas Tallinnas. Vass, nii teavad ja ütlevad talle pereliikmed ja samuti külaelanikud, on elu aeg töötanud kaameraga. Oma kaameramehe teed alustas ta „Tallinnfilmi“ kroonikaosakonnas operaatorina. Vanemad inimesed mäletavad neid toredaid Ringvaate filme, mida igakord enne kinoseanssi näidati, nagu nüüd saab näha sellel ajal reklaame. Need tänaseks legendaarseks muutunud nostalgiahõngulised propagandafilmid näitasid nõukogude elu idealistliku poolt. Operaatorid pidid tormama mudasele kolhoosipõllule, et jäädvustada, kuidas kombain niidab viimase viljakõrre või ronima raskete kaameratega ehitusele, et näidata, kuidas kerkivad korteripuuduses ühiskonnas uued majad. „Eks seal üks pidu käis kogu aeg“: vastab Vass küsimusele, et mida nad seal siis muul ajal tegid. Oli selline aeg. Hiljem töötas ta Reklaamfilmis. Sealne rutiinne töö ei pakkunud Vassile huvi, sest kaameraga tuli ilusaks teha tooteid, mida reaalselt keegi kunagi ei ostaks. Väikest lisaraha ja elevust ellu tõid nõukogude suusakoondise suvised laagrid Otepääl, kus Vass filmis päeval üles nende treeningud, et siis õhtul saaksid kõik koos ekraani ees arutada iga sportlase arengut ja tehnikat. Seal kohtus Vass paljude tuntud ja armastatud nõukogude suusakuulsustega. Vass on oma töödes alati võtnud aega, olnud unistav ja õiget hetke ootav, kuid see ei sobinud uue aja saabudes enam uutele ülemustele. Vass jäi ilma kindlast töökohast. Mõnda aega töötas ta „Joonisfilmis“ majahoidjana, kui ühele kunstnikuhingele ei sobi kohe kuidagi torude või labidatega askeldamine.    

Kaamerast ei ole Vass loobunud pensionilgi olles. Kroonikakaadrite asemel võtab ta hobi korras nüüd pildile kohalikku loodust ja inimesi. See oli Vassil kole komme, mis küla naisperet hirmsasti ärritab, kui ta suurematel külapidudel ronib oma kaameraga inimese nina alla ja pildistab nii lähedalt, et ninakarvad ja punnid hiljem kõik suures plaanis silma kargavad. „Inimeses peab iseloomu olema. Ei saa kõiki töödelda.“ ütles selle peale Vass ja pani pildid külaelanikest külakokkutulekul näitusele kõigile vaatamiseks välja. Näitusepildid erinesid oluliselt sellest, mis fotosilm üles võttis, sest vaatamata eelöeldule töötles Vass siiski arvutis pilte, aga mitte nii nagu seda teevad teised fotograafid, vaid Vass kujundas neist värvilised ja meeleolukad fotomaalid. „Inimesel peab mingi kiiks olema, muidu pole ta mingi inimene. Siis on maailm paigas.“, muheleb Vass oma uuemaid fotomaale näidates.

Kust talle tuli selline idee lisada fotodele oma nägemus? „See on laiskusest“, sekkub meie juttu Vassi teine pool Ebe.  „Siis on tal siin laua taga hea istuda ja öelda, et teda ei tohi segada.“ Vass on vait. Tark mees naisega sõnasõtta ei astu. „Inimene peab ju midagi tegema. Mida sa siin vaikses külas siis ikka teed? Vaatad maailma ja paned selle loomingusse.“ Ilus.

Mis inspireerib Vassi oma fotomaalide loomisel. Kas inimene või foto ise oma kompositsiooniga. Mõnel tema fotomaalil on algne foto sootuks kaduma läinud.  „Läbi kaamera ma näen inimest värvide meres. Hiljem pean seda vaid meelde tuletama. See on igakord isemoodi. Eelkõige sõltub see siiski hetkeemotsioonist või tujust. Vaatad mõnd fotot ja see hakkab elama.“ Kunstniku inspiratsiooniallikaid ongi raske mõista. Oma pildi on saanud pea iga külaelanik. Iga pildi, mis arvutis valmib, prindib Vass välja ja siis kustutab. Seepärast on iga pilt ainulaadne ja sellest koopiat ei tehta.

Need, kes teavad, et Vassil selline ilus hobi on, on tellinud tema käest fotomaale tuttavatest neile kingituseks. „Ega nii teha ei saa, et tuleb mees ja ütleb, et tal on ülehomseks vaja. Ma teen ikka siis, kui inspiratsioon tuleb. Käsu peale on raske. Aastaid ka juba. Vanemas eas võtab iga asja tegemine aega.“ Ei teagi, kas ma julgen ka üht tellimust anda. Mitte võõrastest vaid iseendast. „No äkki tuleb tuju. Vaatame.“ Kas see oli siis nüüd jah või ei? Jään ootele. „Aga ega ma enam inimesi ei pildista. Vaatlen ja jäädvustan rohkem loodust. Loodus ei eputa.“ ütleb Vass ja jalutab kaameraga metsa poole. Helistan talle homme.

Merle Karusoo – Me oleme üks rahvas. Meie kõik ja igaüks meist oleme see rahvas.

Merle Karusoo – Me oleme üks rahvas. Meie kõik ja igaüks meist oleme see rahvas.

Arlet Palmiste

Märts on teatrikuu ja seda enam on põhjust teieni tuua ühe Eesti lavastaja mõtteid. Eesti lavastajate liidus on ligemale 100 liiget. Enamuste nimed ei ütle teatrikaugele inimesele midagi, kuid sinna liitu kuulub ka inimesi, kellega suheldes tahaks austusest mütsi peast võtta ja kindlalt püsti seista. 

Vabakutseline lavastaja Merle Karusoo on kindlasti üks neist. Pean teda üheks nendest loojatest, kelle looming on minu tegemisi oluliselt mõjutanud. Seega pean kohe ära rääkima need hetked eluteel, mis on viinud mind Merlega kokku. 1993.a juhtis Merle Otepääl võimsa vabaõhulavastuse Circulus sündi. Etenduses tegi kaasa mitusada harrastusnäitlejat ja tantsijat. Olin teatritudengina kaasatud lavastusgruppi. Minu peamiseks ülesandeks sai Merle abistamine rahvamassidega suhtlemisel ja erinevate gruppide instrueerimine. Midagi sellist. Kord oli vaja üle platsi teada anda, et lõuna lõpeb ja tulge tagasi. Haarasin jalalt mikrofoni, mida tavaliselt kasutas lavastajana Merle, kui minu sõnad jäid suhu kinni. Mikrofon oli voolu all ja seega ka mina. Minu näpud tõmbusid ümber mikrofoni krampi ja keel paindus ütlema vaid kummalist lalinat. Teised naersid arvates, et ma teen nalja, kuni helimees taipas, et asi on tõsine ja mikrofonil juhtme tagant tõmbas. Kõige tänulikum kogu olukorra juures oli Merle, kes arvas, et kui tema oleks mikrofoni kätte võtnud, siis oleks tagajärjed fataalsed olnud. 2007.a, kui Merlel ilmus Eesti rahva elulugude tekstide kogumik „Kui ruumid on täis…“, kus oli ka Circuluse tekst, siis saatis ta pühendusega eksemplari ka mulle. Tänutunne tegi kohmetuks ja oleks tahtnud selle loojat kohe kallistada. Raamat ise jättis mulle sügava mulje ja kindlasti on see olnud üheks tõukejõuks, miks hakkasin ka ise lavatekste kirjutama. Merle lavastuste ja näidendite peategelaseks on tekst. Aus, siiras ja sellena jahmatusena mõjuv tekst. Minu viimaste aastate suurimaks teatrielamuseks on Vargamäel Merle lavastatud A. Tammsaare mõjutustega „Saunanaine ..“, kus hiigelrolli tegi Katrin Saukas. 

Käesoleval aastal anti Merlele elutööpreemia. Oli ka juba aeg. Varem on ta saanud presidendilt Valgetähe 4.klassi ordeni ja võitnud Virumaa kirjanduspreemia juba eespool mainitud raamatu eest.

Võtan ennast kokku ja helistan Merlele. Teietan, sest tunnen, et pean seda tegema. Merle aga põrutab vastu, et meie peaksime ikka sinatama. Kohman, et see on austusest, kuid samas tundub nüüd, et see võib hoopis solvata. Las parem tekst räägib enda eest.

Kas sa oled eelkõige ja enda meelest - lavastaja , dramaturg, pedagoog või hoopis keegi neljas?

Ehk siis XX sajandi eestlaste elulugude koguja. Nüüd juba XXI ka.

Kunstnikud jutustavad läbi loomingu oma lugu. Milline on sinu lugu, mida sa oled läbi elu jutustanud?

See lugu muutub ajas ja kindlasti ka ühiskondliku formatsiooni muutudes. Algas 'valel poolel' sündimisest. Minu isa ja tema vend lahkusid Eestist koos saksa vägedega. Hiljem sai sellest keelatud elulugude kogumine ja lavastamine. Täna on uued lood, mida rääkida ei taheta.

Kas sa oled endale valetanud?

Kindlasti.

Hää küll. Räägime siis kohe elulugudest. Sa oled elulugude kogumisest teinud oma elutöö, mille eest anti sulle käesoleval aastal ka kultuuri elutööpreemia. See on ilus tunnustus ja minu meelest oled sa õige inimene seda saama. Miks on nende lihtsate inimeste eluloo jäädvustamine sinu jaoks nii oluline? Meil on ju raamatu poodides meetrite kaupa kõiksugu tegelaste elulugusid.

Me oleme pool sajandit elanud mälutõkete taga, pidanud maha salgama oma elulood ja ometi elanud selsamal ajal oma elusid ja pikemalt, kui on olnud mahasalatud aeg. 50 aastat olid ühed elulood õiged, teisi polnud olemaski, nüüd on teised elulood õiged ja need, kes oleksid okupatsiooni ajal võinud rääkida, ei tihka seda teha nüüd. Mõlemal ajal on käivitunud autotsensuur.

Nagu jäi ellu ka mehi, kes võitlesid Nõukogude Liidu vaatepunktist valel poolel. Kindlasti elavad meie hulgas nii küüditatute kui küüditajate järeltulijad. Ma oleme üksteisele palju haiget teinud ja väga erinevatel põhjustel – veendumusest, argusest, teadmatusest. Uued põlved kasvavad peale ja ühel hetkel ei taha nad enam teada, sest pikalt on salatud, suid pole puhtaks räägitud, ähmane tunnetus reetmisest või reedetud olemisest ei anna asu. Ma olen päris kindel, et üks põhjustest, miks noorel inimesel on mujal kergem elada, on vajadus lahti lasta suhetest, millest päris hästi aru ei saa.

Sinu eestvedamisel ilmus hiljuti järjekordne elulugude raamat. Elulood pannakse kirja, kui inimene on juba eakas, aga siis kipub mälu tuhmuma. Kas tänased noored võiks elulugudega juba algust teha või kui vanalt võiks inimene oma eluloo talletamisele mõelda.

Me ei ole ometi unustanud, et nagu vabadussõjas olid olulised tegelased lapseohtu noorukid, nii algas laulev revolutsioon lastest, kes olümpia-aastal 1980 tänavatele kogunesid, keda julgeolek pildistas, filmis, küsitles. Laste pärast ei saanud ega tohtinud nende tasakaalukad vanemad enam vait olla ja sündis 40 kiri. Edasisi protsesse polnud enam võimalik pidurdada ja keegi ei teadnud, milleni see viib. Ma ootan aega, mil hakkavad kirjutama need lapsed – loomulikult polnud neil seda eesmärki, aga kui hea pildi me saaksime revolutsiooni alghetketest. Või jäävadki meile ainult julgeoleku toimikud? On need üldse alles? Ja teine tegelaste grupp, kelle mälupildid meile olulised peaksid olema, on need, kes Pronssõduri juures karjusid Rossia! Rossia! ja linna lõhkusid. Ka nendel polnud seda eesmärki. Aga kas meil on vähemalt protokolle? Mina ei arva, et midagi peaks maha salgama. Meil on tarvis aru saada, mis rahvaga toimub ja toimunud on, muidu ei oska me järgmisi vigu vältida. Mida paremaks läheb elu ja mida rohkem probleemitsetakse, lokku lüüakse, isegi kakeldakse tühja-tähja pärast, seda enam pingestub kuskil miski, mille nime ma ei tea ja ähvardab prahvatada millekski, mida keegi ei oota. Igal inimesel on õigus oma eluloole ja mitte kellelgi pole õigust seda arvustada. Laita võib tegusid, mitte inimest. Me oleme üks rahvas. Meie kõik ja igaüks meist oleme see rahvas.

Sa oled õige inimene, kelle käest küsida, et miks meil siin ja maailma poliitikas tervikuna on jätkuvalt ääretult oluline II Maailmasõda? Sealsed sündmused  mõjutavad meid veel tänaselgi päeval.

Teine ilmasõda. Kommunistid ja natsionaalsotsialistid. Kõike muud kõrvale jättes ja väga lihtsustatult: ühed nägid tulevikku globaliseerumises, teised rahvusriigis. Aga sisuliselt: ühed soovisid, et globaliseerutaks venelasteks, teised, et kõlblikud koonduksid saksa tuhandeaastaseks rahuriigiks. Ja nende vahel meie, enamike veendumuste järgi ei see ega teine, kõik võitlemas vaba Eesti eest. Ühtedest said kangelased siinpool, teistest teiselpool raudset eesriiet. Ja jälle – siinpool neist kangelastest palju ei räägitud, nad olid ebamugavad, nad ei olnud sobilikud. Ehk teiselgi pool samamoodi. Ja meie oleme võlgu mõlemale poolele, sest meil on vähe päris lugusid, me teame liiga vähe nende rõõmudest ja muredest, meil pole mälupilte. Me ei osanud rääkida posttraumaatilisest sündroomist, sellist väljenditki polnud olemas. Sündroom oli. Kangelaslauludes on osatud alati mööda vaadata sellest, et sõjas tapeti, sõda ongi tapmine. Lihtne on öelda – ma ei tahtnud tappa. Vähesed tahtsid. Aga söjas sa tapad või tapetakse sind ja need kes ei tahtnud ja ei tapnudki, langesid  esimeses lahingus. Niisiis tahad või ei taha, sa ei mõtle sellele ja tapad kuni sünnib vihkamine. Ja mis juhtub inimesega kes tapab? Kuidas ta sellest välja kasvab? Kuidas sellest üldse võimalik välja kasvada on? Sellele ei mõeldud, sellest ei räägitud, ja rohkem vaevlesid vaikuse käes need, kes sõdisid nii öelda õigel poolel, need, kes meiega jäid. Ja kuni see on lahtirääkimata, visiseb nurjunud elu kuskil mälupõhjas ja kandub tahes-tahtmata põlvkondipidi edasi ka siis, kui me ei oska sellele nime anda.

Teatrikuu on käes. Milline on ideaalne teater? Minu jaoks on ideaalne see, kui kaks näitlejat istuvad laval ja annavad teksti. Midagi ei toimu, aga tekstipinge on nii suur, et nõela kukkumist oleks saalis kuulda. Minu viimaste aastate suuremaid teatrielamusi on  sinu lavastatud "Saunanaine.." Vargamäel, kus Katrin Saukas tegi hiigelrolli.

Teater... Hea, et Sa ei küsi, milline MEELDIB. Sellele vastan ma alati -- 'meeldib' ei ole minu kategooria. Mind kas kõnetab või ei kõneta, aga nüüdseks on ka see väljend devalveerunud. Ma ei tea, kuidas edaspidi vastata.

Mind kõnetab mitmesugune teater, enam veel see, millist ma ise ei teeks või teha ei oskaks. Teatris olemine on mingi mõtlemise aegruum minu jaoks, millest mõtelda, leian alati.

Aga mul on väga hea meel, et Sulle sobib see, mis sobib, sest see on teater, mida mina teha tahaksin. Ma usun nii väga SÕNA maagilist jõudu, ja kui ma ise lavastan, siis ei tahaks seda millegagi varjutada. Paraku - vaataja nõuab üha enam vaimutoitu, mis seedimist ei vaja. Ta ei tea, et sellist vaimutoitu pole tegelikult olemas. Ta ajab segi kultuuri ja odava meelelahutuse. Meie ise, st teatritegijad on oma pealetükkiva pakkumisega (kõik meie telekanalid!) nõudluse tekitanud, nii et gurmaane jääb üha vähemaks. Neid on, aga tihti ei leia nad selles segaduses üles, mida tegelikult vajaksid.

Ühe lavastuse sünd on meeskonnatöö. Millised on selle meeskonna olulisemad lülid? 

Meeskondi on mitmesuguseid. Repertuaariteatris on tähtis autor, kui ta meil võtta on, kujundaja ja muusikaline kujundaja. Peategelane on muidugi näitleja.

Olulisim on, et kõik mõtleksid ühes suunas. Näitleja, kes tuleb ainult rolli tegema või kujundaja, kes... Ja nii edasi. Mind selline töö ausalt öeldes enam ei huvita. Kui näitleja jaoks pole prooviperioodil meie ühine töö tähtsaim, siis pole see talle üldse tähtis. Ta teenib -- tavaliselt ausalt -- oma leiba, aga see pole looming.

Kas sul ei tulnud mõttesse Eesti Vabariigi 100 sünnipäeva auks taas lavastada Eesti ajalugu kokkuvõttev vaatemäng "Cirkulus"? 

See mõte tuli Harrastusteatrite Liidult, või kuidas iganes selle ameti nimetus on. Ma vastasin, et kui leiame vaateratta ja lavastaja Toomas Lõhmuste nõus on, siis muidugi. Ma ei tea, kui palju seda asja edasi aeti, ise olen nüüd vilksamisi mõtelnud, et oleks ära kulunud küll.

(Mõtlen ise, et plaadil oleva etenduse peaks panema tervikuna üles youtubi, sest see pole sugugi kaotanud oma aktuaalsust ja sobiks suurepäraselt EV100 konteksti.)

Kultuur on rahvuse säilimise alus. Kas Eesti rahval on lootust tulevikule?

Lootus sureb viimasena.

Eestlased oskavad kõik mitut tööd, millised on sinu erioskused?

Raske öelda. Kui välja arvata lavastamine, intervjueerimine, tekstide töötlemine, siis on mu lisaoskused kesised. Puude lõhkumine ja murutraktoritega töötamine ei tule vist arvesse?

Tulevad ikka. Milline raamat on sind kõige enam inspireerinud? Millise raamatu sa võtad ikka ja jälle kätte?

Erinevatel aegadel erinevad raamatud, selge see. Neid on palju, neist on õppida palju. Üks raamat, mis mulle rahu ei anna, on Aldous Huxley „Hea uus ilm“.

Kes on sind viimati vaimustanud, kelle saavutatu üle oled heatahtlikult kade?

Viivi Luik. Loen praegu tema „Pildi ilu“ rikkumise paratamatust.

Kui sul oleks võimalus annetada 5000 eurot, siis mille või kelle heaks sa selle annetaks?

Vähiravifondile Kingitud elu. Hakkasin mõned kuud tagasi väikese summaga püsiannetajaks. Kui keegi oleks küsinud, mida ma soovin eesti rahvale või eesti rahvalt suureks sajaks, oleksin soovinud, et kogu rahvas teeks püsiannetuse, olgu see või 1 euro, sest kokku oleks see väga palju ja see fond ei aita ainult väärikalt vananeda, vaid aitab ka lapsi ja kui fondil oleks piisavalt raha siis ka muude haiguste puhul, kuni haigekassa ja sotsiaalsüsteem järele jõuavad.

Mis sind õnnelikuks teeb?

Võimalus rahulikult, süsteemselt tegutseda. Et jääks aega lihtsalt olla. Minu maakodus murdis tuulispask 12. augustil 2017 vana dendropargi maha. Maja eest pea kõik puud. Kui teed maja ümber olid juba enamvähem läbitavad, istusin ükspäev trepil, silme ees see, mis alles, ja sain äkki aru, et ma ei ole väga kaua aega lasknud endal lihtsalt olla.

Mis sind häirib täna Eestis?

Pealiskaudsus. Odav meelelahutus. Kanakarja kambakad.

Mida sa siis peale suuri pühasid ja pidusid teed? Oled jäänud loorberitele puhkama või on miskit põnevat sündimas, mis Eesti rahvast rõõmustaks?

Hetkel tegelen peamiselt oma Pirgu arhiivi korrastamisega ja selle materjalide üleandmisega Kirjandusmuuseumile. Samas annan tunde lavakoolis ja Viljandis, kuid tsüklite kaupa. See ei ole järjepidev töö. Tulevikus on plaane palju, kui neist ei tahaks rääkida, sest elu ja aeg kipuvad tegema oma korrektiive inimese plaanidesse. See on normaalne protsess.

Oled hetkel oma maakodus Võhma lähedal. Mis toimutusi seal igapäevaselt ette võtad?

Loen ja kirjutan. Ootan, millal saaks õues toimetama hakata. Augustitorm murdis palju põlispuid maja ümber. Kas sul saag on? Võiksid appi tulla, et selles segaduses korda luua. Praegu on veel külm, aga äkki millalgi mais.

Eks siis peab tulema. Kutsume saemehi veelgi ja teeme ühe talgupäeva. Supp on sinu poolt. Siis kohtume.